Õppematerjalid

Ellujäämine
Meditsiin
Orienteerumine
Sõlmed
24 tunni soovituslik toidupakk

........................................................................
Ellujäämine
*Keskendumisvõime
*Leidlikkus
*Üksi elamise oskus
*Oskus säilitada rahu
*Võime säilitada optimismi, samal ajal end kõige halvemaks ette valmistades
*Oskus enda hirme ja kartusi mõista ning võime neid maandada ja neist üle saada

........................................................................
Meditsiin
SÜDAMEMASSAAZ
Kui abiandjaid on kaks, teeb üks kunstlikku hingamist ja teine samal ajal südame-massaazhi vahekorras 2 puhumist x 30 surumist.

Kui abiandjaid on üks, tuleb algul suruda mõned korrad rinnakule, seejärel teha kunstlikku hingamist vaheldumisi 2 hingamist 30 massaazhitõuke kohta rinnaku alumisele kolmandikule.
Kui koos hingamise seiskumisega on lakanud ka südametegevus (pulssi ei ole, pupillid on ahenenud, südamelööke ei ole), tuleb kannatanule teha nii südamemassaazhi, kui ka kunstlikku hingamist vahekorras 2 puhumist × 30 surumist.
Käed asetada rinnaku alumisele kolmandikule, vajutades rinnakule küünarliigesest sirgete kätega 80-120 korda minutis.


KANNATANU ÕIGE PÖÖRAMINE
1. Siruta kannatanu sinule lähemalolev käsivars välja.Kannatanu teine käsi pane talle üle rinna.

2. Haara kannatanu kaugemast õlast ja põlveõndlast. Keera kannatanu küljele, näoga enda poole.

3. Kontrolli ,et kannatanu pea jääb käsivarre peale see võib vältida võimalikku kaelatrauma tüsistust.

4.Jälgi pidevalt kannatanu hingamist ja pulssi.

TRAUMAATILINE ŠOKK
Peamised põhjused:
Tugev valu, hapnikupuudus, verekaotus, vedeliku kaotus.
Jälgida kannatanu hingamist!
Panna kannatanu lamama, vähendada valu. Peatada verejooks, luumurru korral anda mugav asend, katta kannatanu tekiga.

Kui kannatanu näonahk on kahvatu, tõsta kõrgemale tema jäsemed. Tagada rahu ja värske õhk, avada hingamist takistavad rõivad, pöörata pea küljele. Lämbumisohu tõttu ei tohi kannatanule juua anda.
Teadvuseta kannatanu tuleb keerata külili juhul, kui ei ole lülisamba vigastuste ohtu või kui see ei suurenda vigastusi.

LUUMURRUD
Kinnine – nahk murru kohal vigastamata. Anda mugav asend, murdunud luuotsad lahti tõmmata. Nihkunud luid ise paigaldada ei tohi. Lahtine – haav siduda steriilselt.

Murru kohale võib panna külma, kodustes tingimustes lahastada ei tohi.

ELEKTRITRAUMAD
Esmalt tuleb katkestada elektrivoolu edasine toime kannatanule.

Seejärel panna kannatanu lamama, vabastada rõivastest, mis pigistavad, tagada rahu, värske õhk, anda hingata nuuskpiiritust, piserdada veega, hõõruda keha ja katta sooja tekiga.

HAAVAD
Seotakse vasakult paremale; ringmähis, spiraalmähis, kaheksakujuline mähis, ristikujuline mähis, tähkmähis, rätikmähis, lingmähis.

VEREJOOKSUD
Välise verejooksu peatamiseks tegutse järgmiselt:

1. Pane kannatanu kiiresti lamama.
2. Tõsta jäse üles.
3. Suru sõrmedega või käelabaga verejooksukoht kinni.
4. Tee haavale tavaline side ja esimesel võimalusel rõhkside.
5. Jälgi kannatanut shokinähtude õigeaegseks avastamiseks.

PÕLETUSED
Põlevad rõivad kustutada, takistada õhu juurdepääs tulele, põlenud kehaosa katvad riided lõigata katki, vältida riiete lahtirebimist.
Väikese ulatusega põletuse korral panna vigastatud koht külma vee alla. Peale panna külm märg side.
Tõrvapõletuse korral nahka puhastada võiga.
Ulatuslike põletushaavade korral vältida saastumist, kannatanu mähkida puhtasse linasse.
Kemikaalide tekitatud põletuste korral niisutada haavu külma veega.
Teha kõik, et vältida kannatanu šokki sattumist.

MÜRGITUSED
Sissehingatud mürk – vingumürgituse korral tuleb kannatanu kiiresti toimetada värske õhu kätte, vabastada hingamisteed.

Kemikaalimürgituste korral tuleb kannatanu toimetada värske õhku kätte.

Allaneelatud mürgi korral antakse esmaabi haiglas.

Söövituse korral eemaldada nahalt sööbiv aine rohke veega.

KUNSTLIK HINGAMINE
Suust-suhu-meetodit kasutada juhul, kui kannatanul on hingamine seiskunud. Kannatanu panna seliliasendisse, avada tema riiete kaelus, eemaldada hingamisteid takistavad rõivad. Seejärel tuleb kannatanu suu puhastada, pea painutada maksimaalselt kuklasse. Hügieeniline on asetada kannatanu suule suumask. Esmaabiandja avab kannatanu suu, samaaegselt kinni pigistades tema nina. Pärast sügavat sissehingamist puhub abiandja õhu kannatanu hingamisteedesse tempos 12-16 korda minutis. Seejuures peab kannatanu rindkere tõusma – sissehingamine; õhu sissepuhumise lakkamisel peab rinnakorv langema – väljahingamine; esmaabiandja hingab samal ajal sügavalt sisse.

........................................................................
Orienteerumine
MIS ON KAART?
Igapäevaelus kasutatakse kaarte kõikjal. Ehk olete teiegi kasutanud võõras linnas tänavate kaarti ja erinevaid maanteede kaarte. Need kõik on eriotstarbelised kaardid.

Mis on kaart?
Kaart on lihtsustatud vertikaalne vaade maapinnale, mis kujutab esemete/objektide piirjooni nii, nagu need ülalt/ pealt vaadates paistavad, ning on vähendatud niipalju, et mahub ära konkreetsele paberilehele.
Enim kasutatavad on Eesti põhikaart 1:20 000 ja Eesti kaitsejõududele mõeldud kaart 1:50 000 seerianumbriga N757.

Topograafiline kaart on graafiline dokument maastiku kohta, mis sisaldab täpseid ja üksikasjalikke andmeid kohalike objektide ja reljeefi kohta.

MÕÕTKAVA
Maastiku kujutamise üksikasjalikkus ja täpsus sõltub kaardi mõõtkavast.

Mõõtkava on arv, mis näitab, kui palju kordi kaardil esitatud maastikuala on väiksem samast maastikualast tegelikkuses.

Tavaliselt esitatakse mõõtkava kaardil kahel viisil.
1. Arvmõõtkavana.
2. Joonmõõtkavana.

Arvmõõtkava võib esitada suhtarvuna, murdarvuna ja/või selgitava tekstina.

Joonmõõtkava e võrdlusmõõtkava konstrueeritakse sirgjoonele vastavalt kasutatava kaardi mõõtkavale. Selle jaotused näitavad lõikude pikkusi maastikul.

Mõõtkavade näited (joonis nr1)

Mitme mõõtkava võrdlemisel on suurem see, mille suhtes parempoolne arv on väiksem. Näiteks mõõtkava 1:20 000 on suurem kui 1:50 000. Mida suurem mõõtkava, seda üksikasjalikumalt on sellel kujutatud maastikku.
KAARDI IDENTIFITSEERIMINE
Selleks, et leida vajalikke kaardilehti nõutavas mõõtkavas teatud alade kohta maa ellipsoidil, on kaardilehel andmed kaardi identifitseerimiseks.

Identifitseerimisandmed koosnevad kolmest põhi- komponendist:
1. Kaardilehe number
2. Kaardi seerianumber
3. Väljaande number e trükk

Seeria koosneb paljudest erinevatest lehtedest, mis kõik on sarnase kujundusega. Seeria N757 koosneb 112 kaardilehest ja katab kogu Eesti.
Üksikuid lehti uuendatakse aeg-ajalt. Uuendatud kaardilehtedel muutub andmete kolmas
komponent – väljaande number ehk trükk. Alati tuleb kasutada kõige uuemat väljaannet, s.o kaarti, mille väljaande number on kõige suurem.

KAARDI HOOLDAMINE
Te peate hoidma oma kaarti võimalikult puhtana ega tohi sellele kirjutada, et kiri kaardil olevat informatsiooni ei varjaks. Kaardi paremaks säilimiseks ja temaga töötamiseks KAART KILETATAKSE.

Kui kaart on kiletatud, siis saab sellele ka kirjutada. KIRJUTAMISEKS KASUTAGE SPETSIAALSEID KILEVILDIKAID (mitte pastapliiatseid).
Kui hoiate kaarti märjaks ja räpaseks saamast, on selle eluiga pikem.
Kaardi eluiga pikendab veel selle õige voltimine. Kui kaart on volditud nii, et ilusti põue- või kaarditaskusse mahub, siis hoiame kaardi puhtana ning säilib tema hea seisukord.

TOPOGRAAFILISED LEPPEMÄRGID
Topograafilised leppemärgid (tingmärgid) jagatakse kolme gruppi:
1.joonleppemärgid
2.pindleppemärgid (kontuursed ja mõõtkavalised leppemärgid)
3.mõõtkavatud leppemärgid
Lisaks kasutatakse selgitavaid kirjeid.

JOONLEPPEMÄRGID
Kui vaatate kaarti esimest korda, jäävad kõigepealt silma joonleppemärgid. Topograafilised joonleppemärgid on kasutusel joonekujuliste objektide kujutamisel, mille pikkus väljendub kaardi mõõtkavas. Nende täpne asend kaardil on määratud objekti pikiteljega.
Joonleppemärkidega kujutatakse näiteks maanteid, radu, raudteid ja kõrgepingeliine.
Joonleppemärkide hulka kuuluvad ka suuremate objektide, mille pindala väljendub kaardi mõõtkavas, kontuurid e välispiirid. Kontuurid näidatakse kaardil pidev- või punktiirjoontega täpses vastavuses nende tegeliku asendiga

PINDLEPPEMÄRGID
Kartograafilisi pindleppemärke kasutatakse kaardi mõõtkavas väljenduvate objektide pinna täitmiseks.
Pindleppemärkide alla liigitatakse värvid. Värvidega eristatakse suuri pindu ja maastikutüüpe. Näiteks veeobjekte, metsi, kultuurmaid, soid, rabasid, aga ka hoonestatud alasid. Paljud kaartidel kasutatavad värvid meenutavad looduses esinevaid värve. Tavaliselt kasutatakse 4–6 värvi.
Sinine eristab vett, roheline metsaga kaetud alasid, pruun reljeefi, valge lagedaid alasid. Musta ja punast kasutatakse inimkätega tehtud või inimtegevusega seotud objektide esitamiseks.
Kaardil kasutatavate värvide tähendused esitatakse tavaliselt kaardi legendis.

MÕÕTKAVATUD LEPPEMÄRGID
Mõõtkavatuid leppemärke kasutatakse selliste kohalike objektide ja reljeefidetailide kujutamisel, mida ei saa väljendada kaardi mõõtkavas nende väikeste mõõtmete tõttu.

Kohalikud objektid, mis võiksid olla orientiiriks, kantakse kaardile täpsemalt. Nende hulka kuuluvad igasugused tornid, tuulegeneraatorid ja tuuleveskid, kirikud ja eraldi asetsevad ehitised, raadiomastid, mälestussambad, üksikud puud, suured kivid. Sellisel mõõtkavatul leppemärgil on punkt, mis näitab kohaliku objekti täpset asukohta kaardil.

Mõõtkavatud leppemärgid jagunevad:
1)sümmeetriline märk (ring, ruut) – tsentris
2)laia alusega märk (vabriku korsten) – aluse keskkohas
3)märgid, mille alusel on 90° – täisnurga tipus
4)mitmest figuurist koosnev märk (raadiojaam) – alumise figuuri tsentris

SELGITAVAD KIRJAD
Nagu eespool mainitud, kasutatakse lisaks topograafilistele leppemärkidele veel selgitavaid kirjeid.
Kaartidele märgitakse asulate, jõgede, järvede, mägede, metsade ja muude objektide nimetused ning kirjed tähe- ja numbrimärkidega. Need võimaldavad saada rohkem informatsiooni kohalike objektide ja reljeefi kvalitatiivsetest ja kvantitatiivsetest näitajatest.

Leppemärgid, mis kujutavad ühtesid ja samu maastikuelemente erinevates mõõtkavades topograafilistel kaartidel, on oma kujult ühesugused ja erinevad ainult mõõtmete ning üldistusastme poolest.

KILOMEETERVÕRK
Kilomeetervõrguks nimetatakse kahte paralleelsete joonte kogumit, millest ühed jooksevad põhjast lõunasse ja teised läänest itta, kusjuures nad lõikuvad omavahel täisnurkselt ja moodustavad kaardil ruute.

RUUDUD
Lõikuvad mustad jooned ehk 2 cm × 2 cm ruudud kaardil võrduvad 1 km × 1 km ruuduga maastikul.
Iga kümne kilomeetri tagant on paksem joon. Sellised jooned moodustavad 10 km küljega ruute.

KILOMEETERVÕRGU NUMERATSIOON
Mustad jooned on nummerdatud kindla süsteemi järgi ja näevad välja sellised. Vertikaaljoonte numbrid näitavad idapikkust ja horisontaaljoonte numbrid põhjalaiust. Idapikkusi tähistatakse

E tähega ja nimetatakse Eesti Kaitseväes “EMMA”. Põhjalaiust tähistatakse N tähega ja nimetatakse Eesti Kaitseväes “NARVA”.

KOORDINAADID
Nummerdatud joonte abil on võimalik viidata mingile punktile või objektile kaardil. Kõigepealt määratakse koordinaat vertikaaljoonte järgi (idapikkus), seejärel koordinaat horisontaaljoonte järgi (põhjalaius). Tulemuseks on antud punkti KOORDINAADID.

NELJAKOHALISED KOORDINAADID
Neljakohaline koordinaat koosneb kahest IDA-PIKKUSE ja kahest PÕHJALAIUSE numbrist ning osutab punktile, kus kilomeetervõrgu jooned ristuvad.
Neljakohaline koordinaat näitab kätte punkti asukoharuudu edelanurga, punkt ise jääb nurgast ida ja põhja poole. Neljakohaline koordinaat annab punkti asukoha 1 km täpsusega.

PIDAGE MEELES! Enne IDAPIKKUS, siis PÕHJALAIUS ehk Uksest sisse ja trepist üles.

KUUEKOHALISED KOORDINAADID
Neljakohalisest koordinaadist piisab, kui tahate viidata mõnele suurele objektile, näiteks külale, või ainulaadsele objektile.

Tihtipeale on siiski vajalik määrata asukoht täpsemalt kui ühe kilomeetri piires.
Kuuekohaline koordinaat annab asukoha 100 m täpsusega. See määrab näiteks, milline viiest kivihunnikust on õige, milline on õige risttee või metsatukk konkreetses ruudus.

Kuuekohaliste koordinaatide määramiseks saab kasutada joonlauda, mis on olemas ka kompassil. Selleks mõõdame joonlauaga vastavast võrgujoonest kauguse objektini sentimeetrites ning korrutame mõõtkava sentimeetritega.

KOORDINAADI-MÕÕTJA
Kuuekohaliste koordinaatide määramiseks saab kasutada spetsiaalset abivahendit, mida nim koordinaadimõõtjaks. See kujutab läbipaistvat ruudukujulist nurgikut kahe omavahel risti oleva skaalaga, mille järgi loetakse punktide koordinaate kaardi kilomeetervõrgu ruudus.

KAHEKSAKOHALISED KOORDINAADID
Kaheksakohalised koordinaadid saadakse, kui lisatakse sadadele meetritele veel kümned meetrid. Seega annavad kaheksakohalised koordinaadid punkti asukoha 10 meetrise täpsusega.
Selliseid koordinaate on vaja kasutada kaudtule-relvade sihtmärkide sisselaskmiseks ja punktsihtmärkide osutamiseks, aga ka orientiiride osutamiseks ja enda asukoha sidumiseks kaardil maastikuga.

HORISONTAALID
Maakera pind ei ole tasane ega sile, vaid kaetud erineva kõrgusega pinnavormidega. Maa pinnavorme nimetatakse reljeefiks.


Reljeefi kujutatakse topograafilistel kaartidel suletud kõverjoontega, mis ühendavad kõrgussüsteemi aluseks olevast nullnivoost ehk merepinnast ühesugusel kõrgusel olevaid maastikupunkte.
Neid jooni nimetatakse horisontaalideks, aga ka samakõrgusjoonteks.

HORISONTAALIDE LIIGID
Horisontaale, mis vastavad reljeefi põhilisele lõikevahele, nimetatakse põhihorisontaalideks. Need joonestatakse kaardile peente pruunide pidevjoontega. Arvestuse lihtsustamiseks tehakse iga viies joon jämedamalt.
Lisavormide (tipud, lohud) kujutamiseks, mis ei väljendu täpselt põhihorisontaalidega, kasutatakse poolhorisontaale ja veerandhorisontaale.

1. Poolhorisontaalid asuvad lõikevahe poole peal ja joonestatakse pikkade kriipsjoontega.
2. Veerandhorisontaalid asuvad lõikevahe veerandis ja joonestatakse lühikese kriipsjoonega.
Pool- ja veerandhorisontaale nimetatakse ka täiend- ja abihorisontaalideks.

LEPPEMÄRGID
Selleks, et eraldada reljeefi kumeraid vorme nõgusatest ja määrata kiiresti kallaku suunda, joonistatakse horisontaalidele ristsuunas nn langekriipsud, mille vaba ots on kalde suunas.

Horisontaalidel kasutatakse veel arvnäitajaid ehk kõrgusarve, mis näitavad horisontaali kõrgust merepinnast ja on oma ülemise poolega keeratud alati tõusu suunas. Kõrgust merepinnast nimetatakse ka absoluutkõrguseks. Kahe absoluutkõrguse vahet nimetatakse suhteliseks kõrguseks. Kõrgusi läheb tarvis kaudtulerelvade tulejuhtimisel, aga samuti ka vaatluspositsiooni paigaldamisel.

Pinnavormide, nagu järsak, auk, tähistamiseks kasutatakse spetsiaalseid leppemärke. Looduslikud pinnavormid tähistatakse pruuni, kunstlikud musta värviga.

RELJEEF
Horisontaalide mustri järgi on võimalik ära tunda maapinna reljeefi. Küngaste puhul on põhiliseks samakõrgusjoonte mustriks suletud ringjooned. Joonte arv ja muster näitab künka kõrgust ja kuju.
Pidage meeles: isegi üks horisontaal näitab, et tegemist on kõrgema maapinnaga, ka siis, kui see on väga väike küngas. See võib mõjutada tulepositsiooni valikut erinevate relvade puhul.

Seljandik on pikk kitsas küngas, mis näeb välja natuke telgi moodi. Seljandiku mustriks on hulk paralleelseid horisontaale, mille keskel on kõrgem ala.

Orvand ehk avanõgu on nõgusus, mis jääb kahe kõrvuti oleva seljandiku vahele.

Uurdeks nimetatakse väikest orgu, mida kaardil kujutab väike sälk.

Sadulaks nimetatakse madalaimat kohta kahe künka vahel. Sadula mustriks on kaks komplekti ringhorisontaale, mille vahel pisut madalam maapind.

MAASTIKUPUNKTI KÕRGUS
Maastikupunkti kõrgus kaardil määratakse horisontaalide kõrgusarvude ja lõikevahe järgi. Vaatame, kuidas seda tehakse.

1. Maastikupunkt või objekt asub horisontaalil, millel on kõrgusarv. Sellisel juhul näitab kõrgusarv punkti kõrgust maastikul.
2. Maastikupunkt või objekt asub kõrgusarvuta horisontaalil. Sellisel juhul tuleb leida punktile lähim kõrgusarvuga horisontaal. Teades kaardi lõikevahet, saamegi vastavalt punkti asendile kas lõikevahet liites või lahutades punkti kõrguse maastikul.
3. Maastikupunkt või objekt asub horisontaalide vahel. Sellisel juhul on tarvis tõmmata nõlva langejoon läbi selle punkti horisontaalist horisontaalini (võimalikult viimasega risti) ja teha kindlaks, millise osa tervest langejoone pikkusest moodustab punkti kaugus ühest horisontaalist. Hinnata võib nii silma järgi kui mõõta joonlauaga. Saadud tulemus tuleb korrutada horisontaalide lõikevahega ja sõltuvalt punkti asukohast horisontaali suhtes, millest kaugus mõõdeti, ning langekriipsu suunast liita vastava horisontaali kõrgusega või sellest lahutada.

SIRGJOONELINE KAUGUS
Sirgjooneline kaugus on lühim vahemaa kahe punkti vahel kaardil või maastikul. See on nn kaugus linnulennult. Kaardilt on sirgjoonelist kaugust kerge mõõta, kuid see ei arvesta maapinna tõusude ja langustega.

SIRGJOONELISE KAUGUSE HINDAMINE

Kui sirgjooneline vahemaa on suunaga põhjast lõunasse või idast läände, võib kaugust võrrelda lähima koordinaatteljega. N757 kaartidel on koordinaatteljed üksteisest 2 cm kaugusel, mis maastikul võrdub 1 km-ga. Kui mõõdetav vahemaa on koordinaatjoonte suhtes enam-vähem diagonaalne, on ka lihtne kaugust hinnata, sest iga diagonaal on peaaegu 1,5 km pikkune (täpsemalt 1,41 km). Kui mõtteline sirge jookseb läbi külje keskpunktide, on joone pikkus umbes 0,7 km.

SIRGJOONELISE KAUGUSE MÕÕTMINE MÕÕTESIRKLI ABIL
Võtame sirkli haarade vahele kauguse ning asetame selle joonmõõtkavale.


SIRGJOONELISE KAUGUSE MÕÕTMINE PABERI ABIL
Sirgjoonelisi kaugusi saab mõõta paberitüki abi, kui asetate paberi serva kaardil ühest punktist teise viivale joonele ning märgite pliiatsiga paberile asukohad.


Kauguse mõõtmiseks pange paberitükk nüüd skaalale.



SIRGJOONELISE KAUGUSE MÕÕTMINE JOONLAUA ABIL
Sirgjoonelisi kaugusi saab kaardil mõõta ka joonlaua abil. Selleks pannakse joonlaua mõõteskaala algus mõõdetava kauguse alguspunkti ning mõõdetava kauguse lõpp-punktis loetakse joonlaua skaalalt näit sentimeetrites. Näit korrutatakse mõõtkava sentimeetritega ja saadaksegi mõõdetava kauguse tulem.
Näiteks mõõtsime 1:50 000 kaardil kauguse
3,4 cm. Korrutades selle 50 000 cm, saame
170 000 cm ehk 1700 m ehk 1,7 km.
Samamoodi võib kasutada mõõteskaalat paberiga mõõtmisel.

KÕVERJOONELISE KAUGUSE MÕÕTMINE MÕÕTESIRKLI ABIL
Teekondi ja rännakuid planeerides on vaja mõõta ka kõverjoonelisi vahemaid mööda maanteid ja radu. Sedagi saab teha mõõtesirkli abil.

Selleks tuleb mõõtesirkli haarade vahele võtta väike pikkuse jaotis, u 100...200 m kaardi skaalalt.
Kui me nüüd mõõdame kõverjoonelist kaugust sirkli sammudega, siis kõik sammud on sirglõigud. Korrutades sirglõigu pikkuse sammude arvuga, saamegi kauguse meetrites.

KÕVERJOONELISE KAUGUSE MÕÕTMINE PABERI ABIL
Kõverjoonelisi kaugusi saab mõõta ka pabeririba abil. Selleks märkige pliiatsiga paberile alguspunkt ja pange see kaardil mõõdetava alguspunktiga kohakuti nii, et paberiserv järgib teekonna esimest osa. Kui tee pöörab, hoidke paberit pliiatsiotsaga kaardil ja pöörake ettevaatlikult, kuni paberiserv on ühel joonel teekonna järgmise osaga. Jätkake samas vaimus, kuni olete jõudnud teekonna lõpp-punkti. Seejärel mõõtke skaala abil kaugus esimese ja viimase pliiatsimärke vahel samamoodi nagu sirgjoonelise kauguse puhul.

KÕVERJOONELISE KAUGUSE MÕÕTMINE KURVIMEETRIGA
Marsruudi pikkuse määramiseks kaardi järgi kasutatakse spetsiaalset mõõteriista, kurvimeetrit. Kurvimeetreid on kahte tüüpi.
1. Mõõdavad joone pikkuse kaardil sentimeetrites, s.o suure mõõtkava jaoks.
2. Mõõdavad joone pikkust kaardil meetrites või kilomeetrites, s.o väikese mõõtkava jaoks.
Viimastel on peal mitu skaalat erinevate mõõtkavade jaoks. Enne mõõtmise algust tuleb veenduda, et kurvimeetri näit võrduks nulliga.

KOLM PÕHJASUUNDA
On olemas kolm erinevat põhjasuunda.

1. Tõeline põhjasuund.
2. Kilomeetervõrgu põhjasuund.
3. Magnetiline põhjasuund.


Tõeline põhjasuund on suund teie asukohast põhjapooluseni. See suund ühtib meridiaanide suunaga põhjast lõunasse või vastupidi lõunast põhja.

Kilomeetervõrgu põhjasuund on põhjast lõunasse kulgevate koordinaattelgede suund teie kaartidel. Iga vertikaalne koordinaattelg osutab koordinaatide põhjasuunda.


Magnetiline põhjasuund on suund, millele osutab kompassinõela põhjapoolne ots. Magnetilist põhjasuunda määrataksegi magnetkompassi abil.
Magnetiline põhjapoolus ei asu mitte geograafilisel poolusel, vaid sellest ligi 1500 km lõuna pool, Kanada ranniku lähedal Bathursti saare juures.



TUHANDIKSÜSTEEM
Koolis kasutasite te nurkade mõõtmiseks tõenäoliselt poolringikujulist malli, mis oli jaotatud 180 kraadiks.
Täisringne mall ja kompass on jaotatud 360 kraadiks. Kompassile on kantud lisaks ilmakaared:
põhi, lõuna, ida ja lääs.

Te peaksite teadma järgnevat.
Kraadide süsteemis
Ida on 90º
Lõuna on 180º
Lääs on 270º
Põhi on 360º

Tuhandik süsteemis
Ida on 16-00
Lõuna on 32-00
Põhi on 00-00 või 64-00

Kuid sõjaväes kraade ei kasutata, siin on nurkade mõõtmiseks kasutusel hoopis tuhandikud. Tuhandiksüsteemis on ring jaotatud 6400 tuhandikuks.

ASIMUUDID
Kui me liigume kaardi ja kompassiga maastikul, siis me kasutame kaardi kilomeetervõrgu põhjasuunda ja magnetilist põhjasuunda. Seega kasutame oma igapäevatöös ainult kahte suunanurka. Nendeks on direktsiooninurk ja magnetasimuut. Suunanurka mõõdetakse päripäeva põhjasuunast alates ning nimetatakse asimuudiks.

Kui me mõõdame maastikul kompassiga liikumissuuna mingile orientiirile, siis saame magnetasimuudi.

Magnetasimuudiks nimetatakse nurka, mida mõõdetakse 0º...360º kellaosuti liikumise suunas, mis jääb magnetmeridiaani põhjasuuna ja nullpunktist (meie asukohast maastikul) orientiiri/objektini tõmmatud joone vahele.

Kui me mõõdame kaardil liikumissuuna mingile objektile, siis saame direktsiooninurga.

Direktsiooninurgaks nimetatakse nurka, mida mõõdetakse 0º...360º kellaosuti liikumise suunas, mis jääb põhjasuunas mineva kilomeetervõrgu vertikaalse joone ja nullpunktist (meie asukohast kaardil) orientiiri/objektini tõmmatud joone vahele.


Kui liigute maastikul koos kaardi ja kompassiga, siis peate arvestama suunaparandiga, sest nagu eespool nägite, on magnetiline põhjasuund ja kilomeetervõrgu põhjasuund kaks täiesti erinevat suunda.

Kilomeetervõrgu põhjasuuna ja magnetilise põhjasuuna erinevust nimetatakse suunaparandiks.
Enne, kui saate magnetasimuuti oma kaardil kasutada, peate selle ümber arvutama direktsiooninurgaks ja direktsiooninurga kasutamiseks kompassil tegema selle magnet-asimuudiks.

Suunaparandi leiate oma kaardil alt vasakust
servast ja see näeb välja järgmine.

Teie kaartidel on kolm põhjasuunda ning need on
tähistatud järgmiselt
1. Kilomeetervõrgu põhjasuund GN.
2. Magnetiline põhjasuund M.
3. Tõeline põhjasuund T.

Suunaparand on antud kraadides ja tähistatakse G–M.
Suunaparand võib olla nii ida- kui läänepoolne. Eesti asub 4. ja 5. tsoonis (34. ja 35. tulbas) ning suunaparand on idapoolne 4º ja 7º vahel. Seepärast kehtib Eestis järgmine reegel. Kui liidate magnetasimuudile suunaparandi, saate direktsiooninurga; kui lahutate direktsiooninurgast suunaparandi, saate magnetasimuudi.

KOMPASS
Kompassi kasutatakse kaardi orienteerimiseks ehk suunastamiseks, ilmakaarte määramiseks ja vajalikus suunas liikumiseks.

Kompass koosneb:


Lisaks joonisel näidatule võib kompassi alusplaadil olla joonlaud vahemaade mõõtmiseks kaardil.

Saimuudi saamiseks lugege kompassi skaalalt numbrit,mis on kohakuti suunanoolega. Kompassi numbrid tähistavad sadat tuhandikku, s.t 18 on 1800 tuhandikku, 20 on 2000 tuhandikku jne, kus-juures jaotised on nummerdatud iga 200 tuhandiku järel ja märgitud kriipsuga iga 50 tuhandiku järel.

Hoidke kompassi horisontaalselt oma käes keha vastas. Suunake kompass sihtmärgi poole ja vaadake, kuhu osutab kompassinõela punane ots. Seal suunas asub magnetiline põhjapoolus.

Võtke teise käega kinni kompassi tuhandikringist ja pöörake seda ettevaatlikult, kuni punane nool on kohakuti kompassinõela punase otsaga. Nüüd on kompass õigesti orienteeritud.



KOMPASS JA METALL
Kompassi häirimatut tööd tagavad vahemaad:
Kõrgepingeliin - 200 m
Tank, suurtükk - 50 m
Veoauto, džiip, sõiduauto - 20 m
Automaat, okastraat aed - 3 m
Prillid ja kellad - 1 m

KOMPASSI ASIMUUDI KANDMINE KAARDILE
Et kanda vaenlase asukoha suund kaardile, peate kõigepealt magnetasimuudi direktsiooninurgaks ümber arvestama.

Kas magnetasimuudi direktsiooninurgaks muutmisel peate suunaparandi sellele liitma või sellest lahutama?

Pidage meeles, et kui suunaparand on ida pool (nagu Eestis), tuleb direktsiooninurga saamiseks suunaparand magnetasimuudile liita.

1. Sättige direktsiooninurga väärtus tuhandikes kompassi skaalal kohakuti suunanoolega.

2. Asetage kompassi alusplaadi pikem serv vastu teie vaatlusposti positsiooni kaardil.

3. Pöörake kompassi vaatlusposti suhtes, kuni paralleeljooned on paralleelsed kaardi kilomeetervõrgu põhjast lõunasse kulgevate koordinaattelgedega.

4. Vaatluspostist mööda kompassi serva tõmmatud joon näitabki vaenlase suunda.


DIREKTSIOONINURGA MÕÕTMINE
Vaata (joonis nr 2)

1. Tõmmake joon vaatluspostist objektini.

2. Asetage kompassi alusplaadi pikem serv sellele joonele. Suunanool peab osutama suunas, mille direktsiooninurka te mõõta tahate.

3. Ilma nõelale tähelepanu pööramata pöörake kompassi tuhandikringi nii, et põhjanool osutab kilomeetervõrgu põhjasuunas ja paralleeljooned on paralleelsed vertikaalsete koordinaat-8telgedega.

4. Direktsiooninurga väärtuse saate teada, kui vaatate lugemit, mis on kohakuti suunanoolega.

5. Muutke direktsiooninurk magnetasimuudiks.

Direktsiooninurga magnetasimuudiks muutmiseks peate suunaparandi sellele liitma või sellest lahutama?

Pidage meeles, et kui suunaparand on ida pool, peate magnetasimuudi saamiseks suunaparandi direktsiooninurgast lahutama.

SUUNA LEIDMINE
1. Hoidke kompassi nii, nagu teile õpetatud.

2. Pöörake ennast, kuni kompassinõela punane (põhjapoolne) KAs ots on helendavate punktide vahel ja kohakuti punase noolega. Nüüd on kompass orienteeritud.

3. Vaadake suunanoole poolt näidatud suunas ja leidke nõudtav objekt.

4.Et liikuda objekti poole, hoidke kompassi orientatsiooni ja järgige suunanoole suunda.


KAARDI ORIENTEERIMINE
1. Asetage kompassi serv vastu mis tahes vertikaalset koordinaattelge, nii et suunanool osutab kilomeetervõrgu põhjasuunas.

2. Pöörake kompassi tuhandikringi, kuni paralleeljooned on paralleelsed koordinaattelgedega.

3. Punane nool ja tähis N peavad osutama kilomeetervõrgu põhjasuunas.

4. Pöörake kaarti ja kompassi koos, kuni kompassinõela punane ots on helendavate punktide vahel ning kohakuti punase joone keskpaigaga.



........................................................................
Sõlmed
Jätkusõlm (Sheet Bend)
Seda sõlme võime tarvitada kas sama või erijämedustest kuivade köite kokkusidumiseks. Erijämeduste köite puhul teeme jämedamast köieharust aasa ja peenemast lengi.
Nagu näha joonisest on köie otsad sõlme eripooltel. Hea sõlm kahe köie või nööri kokkusidumiseks, et neid pikendada.


Kalmehe sõlm (Reef Knot, Square Knot, Flat Knot)
Kahe samajämeda köieotsa kokkusidumiseks. Teeme esiteks ühe keeru kahe köieotsaga, pannes vasema käe üle parema; siis teise keeru, pannes parema käe üle vasema - või algame paremaga ja lõpetame vasemaga - siis tõmbame sõlme otstest kokku. Aastasadu tarvitatud purjelaevadel purjenööride kinni sidumiseks. Hea sõlm pakinööris tarvitamiseks. Ka kasutame sõlme esmaabiks kolmnurkse rätikuga sidumisel, kuna sõlm jääb lamedaks. See sõlm ei ole küllalt kindel päästenööri pikenduseks.


Seasõrg (Clove Hitch)
Seasõrga kasutatakse nööri kinnitamiseks vaia külge, eriti telgi ja varjendite püstitamisel, kotisuude, kubude ja kimpude kokkusidumisel, laagri ehitustöödel jne.
Seasõrg koosneb kahest ühetaolisest lengist või poolsõrast.
Üks parimaid võimalusi näiteks köie vaia külge sidumiseks, on seasõrg. Sõlme viga on see, et kui ta kord juba kinni on tõmmatud, on teda suhteliselt raske lahti saada.
Seasõrg on kaks poolsõrga kui seda käes teeme ja siis üle posti paneme. Peame aga teistsugust tehnikat tarvitama kui seome ta enese või puu ümber. Jooksva köieharuga võime lisada seasõrale poolsõra sõlme kindlustuseks. Seasõrga saame siduda köie otsaga või köie keskmise osaga. (Viimasel juhul poolsõra lisamine on võimatu).


Surmasõlm (Bowline)
Pääste - lenksõlm või surmasõlm
... on silmus, mis ei jookse kunagi kokku. Tarvitatakse inimeste allalaskmisel, kinnitades silmus rinnakorvi ümber nii, et sõlm seljataha jääks. Loomade kaela ümber sidudes nende kinnitamisel.
Kui tahad piisavalt tugevat silmust, võib kasutada surmasõlme. See on kindel sõlm, mis ei libise ega hargne lahti.
Alguseks teeme köie sisse lengi, jättes köie haru meie poole. Pistame siis köie jooksva haru tagant poolt läbi lengi ja ümber köie seisva haru ning uuesti allpool suunas läbi lengi. Ilma sõlme lahti laskmata tõmbame sõlme kokku. Üks parimaid sõlmi kui õigesti kokku tõmmatud. Hea sõlm päästenööri otsa tegemiseks. Seda sõlme peaks igaüks oskama siduda käes, ümber enese piha ja muu eseme.


Kahekordne surmasõlm
........................................................................