Teksti suurus:
A A A

Üritused

Naised kuuseonnis, tüdrukutest rääkimata
 
Kui paljud meist metsa minnes kontrollivad, et mobiiltelefoni aku oleks laetud, kaasas oleks töötavad tuletegemisvahendid, nuga ja veidi sööki-jooki ning riietus oleks ilmastikukindel?
 
Kaisa- Mai Hütt ja Kersti Kruus
Naiskodukaitse Jõgeva ringkond
 
Keegi meist ei lähe ju metsa sihilikult eksima, kuid ometi eksitakse seal viimastel aastatel üha sagedamini. Selleks, et meiega nii ei läheks, sai ka kavva võetud üleelamisõpe. Eesti Vabariigi aastapäevale eelnenud nädalavahetusel korraldatigi Kirna õppekeskuse territooriumil Jõgeva ja Tartu ringkonna naiskodukaitsjate ja kodutütarde ühine talvine üleelamiskoolitus.
 
Näpuosavuski vajab harjutamist
Reedene õhtupoolik algas talvistes oludes ellujäämiseks vajalike teoreetiliste teadmiste omandamisega. Mõne tunniga läbisime palju teemasid: sobilik riietumine, külmakahjustuste ja alajahtumise vältimine, tegutsemine vettekukkumise korral, toitumine, terariistade käsitsemine, ohutustehnika jne.
Kui teooria sai omandatud, oli aeg anda kätele veidi tegevust, ülesandeks igaühel kolme meetri pikkuse nööri punumine. Nobedate näppudega naistele oli see sobiv töö, kuid punumist alustades mõistsid kõik, et näpuosavuski vajab harjutamist. Kui liigutused selgeks said, muutus laual olev lina kiiresti peenteks ribadeks ning kõigi sõrmede vahel pikenesid nööriotsad hämmastava kiirusega.
Esimene öö möödus kõigil Kirna pehmetes voodites ootusärevas unes. Laupäeva hommikul matkasime juba enne kella seitset kogu varustusega metsa poole.
 
Lõkkepannkoogid viisid keele alla
Kui laagripaika jõudsime, näidati meile erinevaid tuletegemise võimalusi. Seejärel uudistasime instruktorite valmivat onni ja tutvusime edasiste plaanidega. Esimeseks ülesandeks anti mõlemale viieliikmelisele grupile sobiva laagriplatsi otsimine ja onni ehitamise alustamine. Igaüks sai sobiva rakenduse – kes tulevalvuri, kes metsast materjali tooja, kes ehitajana. Hommikusest unisusest ja väikesest jahedustundest sai ruttu hoogne saagimine, raiumine ja vedamine.
Kell üks päeval oli esimene tähtaeg, valmis pidid olema nii onni karkass kui igaühel lisaülesandena isiklik puulusikas. Suundusime instruktorite juurde vee ja muude materjalide järele. Üllatuseks oli meile valmistatud lõkkepannkooke, sõime neid koos šokolaadikreemiga. Söök viis lausa keele alla.
Saime uudistada instruktorite tehtud onni ja õppeprotsessi täiustamiseks anti meile veel ülesandeid. Järgmiseks hommikuks pidime valmistama räätsa – puust talla mis on tuntud ka metsaplätu nime all –, plekkpurgist õlilaterna ja kolmnurkse raami, mille abil märssi seljas kanda. Tagasi onnide poole liikusime vee-, kile- ja toidutoiduvaruga.
 
Hügieen ennekõike
Esimeseks eineks oli seasüda köögiviljadega. Kokkamisoskused panid proovile sööjate erinevad toidueelistused. Kuid üllatust valmistasid ka lihtsad maitsed, näiteks mustika- ja pohlavarretee. Onni karkassile tuli kile peale panna ning kõik kuuseokste ja samblaga vooderdada. Pidime tõdema, et eelnevad ellujäämiskoolitujad olid ümberkaudsete kuuskede alumised oksad juba ära kasutanud, kuid õnneks suutsime leida hiljuti tormi poolt langetatud kuuse ja onn sai üsna eeskujulik.
Kõhutäiteks toodi meile suitsukala, mida osa grupi liikmeid isukalt sööma hakkas. Samal ajal saabus ka meedik, kes tegi jalgade korrasoleku kontrolli. „Hügieen ennekõike,“ kordas ta.
Kui pimedus juba vaikselt ligi hiilis, meenus meile, et peame ööseks küttepuid juurde varuma, ning läks agaraks tegutsemiseks. Puude saagimine ja lõhkumine osutus kurnavaks. Teisel meeskonnal küttepuude varuga probleeme ei olnud, küll aga selgus, et nad olid varustatud puudega, mis hästi põleda ei tahtnud. Seega võtsid nad maha mõned kuivanud kuused. Nii et õppimist jagus kõigile.
 
Teritamise põhimõtted
Veel enne magamaminekut toodi meile kotiga kolm kala ja üks suur kana. Hommikuks taheti ainult luid ja konte näha. Taimetoitlasi see eriti ei rõõmustanud. Kuigi peab ütlema, et nii head kana, nagu sellel korral sai valmistatud, pole ma enne saanud. Teise grupi laagriplatsi poolt kostev kiljatus pakkus meile mõtteainet. Põhjuse saime teada järgmisel päeval. Nimelt oli nende kala otsustanud puhastamise ajal siplema hakata, mis puhastajat ennast ja teisigi korralikult ehmatas.
Öö saabudes hakkas jahedus ihu ligi hiilima. Puud olid märjad ja korralikust lõkkest ei tulnud midagi välja. Koidu lähenedes muutus meel siiski rõõmsamaks. Kuid õige pea tegi meie meele morniks kohustus oma uhke kätetöö lammutada. Mõttes mõlkus instruktorite antud ülesanne edukalt veekogu ületada ja kui hommikul Kirna õppehoone juurde tagasi jõudsime, tuli meil silmitsi seista maja taga laiuva tiigiga. Tiigi ääres võtsime eeskujulikult järjekorda ja astusime kordamööda augu servalt jäisesse tiiki. Nii nobedalt pole meist keegi veekogust välja tulnud! Kuid kõigi suureks rõõmuks oli saun mõnusalt leilivalmis. Elasimegi üle!
Ees ootas viimane teooriatund enne kojusõitu „Terade olemus ja teritamise põhimõtted“. Kümme naist seisis reas ja teritas oma nuge. Instruktor tunnistas sobilikuks meetodiks ka kodustes tingimustes nugade tassi kareda põhja vastu hõõrumine. Koolituse lõppedes tunnistati meid edukalt ellujäänuteks ja kiideti usinuse eest.


Tüdrukud saavutasid vabariiklikul laskeorienteerumisel II koha

3. mail toimus Mõedaku spordibaasis vabariiklik kodutütarde laskeorienteerumine, kus meie tüdrukud saavutasid II koha. Soovime neile ka edaspidiseks väledat jalga, taibukat meelt ja täpset silma!

 
„LUURERETK 2014“
 
9. – 11. mail Saare vallas Sõõru karjääris toimunud Noorte Kotkaste ja Kodutütarde ühine üritus „Luureretk 2014“ ehk tõeline vastupidavuse ja teadmiste proovikivi, osutus kuulduste järgi eelmistest aastatest erinevaks. Täpsemalt uurides retke läbinud Kodutütarde kogemusi ja muljeid tänavusest luureretkest, võis täheldada mitmeid erinevaid asjaolusid. Mitmed neiud tõid välja suurepärase mulje korralduslikust poolest. Samasuguse kaaluga ostus neidude jaoks huvitavaks see, et luureretke kontrollpunktidesse oli sisse toodud mitmeid uusi ülesandeid või hoopis täiendatud vanu ülesandeid.
Linnulennult 25 kilomeetrit kulgev retk oli tõeline proovikivi ning seda vürtsitasid vihmane ilmastik, äikene, kergesti tekkivad villid. Läbi pideva vihmasaju ja vihmast läbi vettinud riietega metsas ringi tõttavatel Kodutütardel oli siiski siht silmade ees ja kontrollpunkte pidasid nad lõbusateks vahepaladeks mitmekilomeetristele vahemaadele.
Luureretk on võimalus vabatahtlikult panustada millegi toimimisse, jäädes sealjuures iseendaks, ning saada ühe retkega väga palju uusi kogemusi. Samuti on see reaalne praktiline võimalus koondustelt või eelnevalt laagritest saadud tarkuseteri rakendada ja tänu nendele saavutada hea tulemus. Kolme ilusa tulemuseni jõudsidki sel aastal võistkond „Puurmani neiud“, kes saavutas III koha; võistkond „Cakamaha“, kes saavutas II koha ning võistkond „Luurehundid“, kes saavutas I koha. „Luurehundid“ jätkavad konkurentsi pakkumist vabariiklikul võistlusmatkal „Ernake“ Alutaguse metsasoppides. Kiireid jalgu ja lennukaid mõtteid võitjatele – ALATI VALMIS!