Teksti suurus:
A A A

Kaitseliit

Jõgeva maleva kujunemine


Jõgeva maakonda meie 1918.-1940. aastate iseseisvuse ajal polnud. Eesti NSV-s loodi Jõgeva maakond 1949.a., aga kaotati juba 1950.a. maarajoonide moodustamisega. 1963. aastaks kujunes Mustvee ja Jõgeva ning seejärel Jõgeva ja Põltsamaa rajoonide ühendamise järel välja nõukogudeaegne Jõgeva rajoon, mis 1990.a. nimetati ümber Jõgeva maakonnaks. Nii paikneb nüüdne Jõgevamaa endisaja Tartumaa põhjaosas, mille toonasest territooriumist kuuluvad endised Avinurme ja Lohusuu vallad praeguse Ida-Virumaa koosseisu. Nüüdse Jõgevamaa Põltsamaa ja Pajusi vallad ning Põltsamaa linn olid siis Viljandimaa alad.

Seetõttu hõlmas sõjaeelsel aja KL Sakala maleva Põltsamaa malevkond praeguse Põltsamaa ja Pajusi valla koos Põltsamaa linnaga. Praegused Puurmani ja Tabivere valla alad kuulusid Tartumaa maleva Saadjärve (Voldi) malevkonda, Jõgeva ja Palamuse vallad ning Jõgeva linna Jõgeva malevkonda ning Torma, Saare ja Kasepää vallad koos Mustvee linnaga Torma malevkonda. Jõgevamaa Pala vald kuulus siis Alatskivi malevkonda.


KAITSELIIDU TAASTAMISE ALGUS.
Jõgevamaal oli Kaitseliidu taasmoodustumisel 4 kollet – Maarja (Maarja-Magdaleena), Põltsamaa, Puurmani ja Jõgeva. Esimesena tärkas Kaitseliidu taasloomise mõtte Maarjas. 31.juulil 1988 õnnistati sealsel kalmistul taastatud Maarja-Magdaleena kihelkonnast Vabadussõjas langenute mälestussammas, mille eestvedaja Tabivere k/n õiguskaitsekomisjoni esimees Rannar Kerge tuli koos siinse keskkooli lõpuklassi poiste, vendade Ago ja Ivo Vaidla, Kalev Raju ning Täpsi-nim. mehega 2 või 3 päeva hiljem taas mälestussamba juurde, et vaadata, kas saaks seal veel midagi kohendada, teisiti sättida. Ühtäkki käis neist keegi välja mõtte taastada Kaitseliit ja otsustasid samas, et nad on esimesed uued kaitseliitlased. Hiljem jäi Täpsi asjast eemale, teised neli asusid aga muretsema ja korrastama omale relvi ja laskemoona ning vaatamata sellele, et ei peetud liikmete nimekirja ega nõupidamise protokolle, peeti end KL väikeüksuseks ja võimalusel endid kaitseliitlastena ka esitleti. Endi seast juhti ei valitud. Liidriks kujunes aga energiline R.Kerge, kes osales 1990.a. Kaitseliidu taastamise Järvakandi nõupidamisel ja sai sealt nüüd ka esimesed selged tegevusjuhised. Kõik neli on tänaseni kaitseliitlased, R.Kerge oli mitu aastat ka Jõgeva malevkonna pealik.

Välise, kodanike komiteede või ERSP kaudu leviva info ja korraldava mõjuta toimus Kaitseliidu taasmoodustumine ka Põltsamaal. Juba nõukogude ajal kujunes linnas EV kapten August Kongase ümber sõjalise omakaitseloomuga mõtteline isikutering, kelle hulgas arutleti partisanisõja teadmiste ja kogemuste, relvakokkupõrgete teoreetiliste lahenduste jne. teemal. Üsna paljudel neist oli peidus ka mingi relv ja laskemoona, mis siiski polnud märkimisväärne hulk. Laulva revolutsiooni aega kapten Kongas ära oodata ei jõudnud. Kui 1989.a. kasvas kuritegevus ja Jõgevamaal põletati suurfarmihooneid, leidis Kongase mõttekaaslaste seltskonda kuulunud ehitustööline Leo Jürgen olevat saabunud aja hakata korraldama kodukaitse küsimust. Usaldusväärsete püsisuhete formeerudes kutsus ta 5.apr. 1990 kokku Kaitseliidu asutamise koosoleku, kuhu kogunes 28 meest. Valiti malevkonna juhatus ja selle esimeheks Leo Jürgen, mis sisuliselt tähendas malevkonna pealiku ametikohta. Üsna pea oli kokkuleppeliselt teada 70 kaasalööjat ja malevkond registreeriti samal kevadel Viljandis Sakala malevas.

Puurmanisse toodi mõte Kaitseliidu asutamise vajalikkusest kodanikekomiteede liikumise ja ERSP kaudu. Idee tõusetus Eesti Kongressi valimiste järel. Kodanike komiteede liikumise aktivist Jaan Päärt kutsus esimese koosoleku kokku 27.märtsil 1990, aga et sinna ei saabunud Tartust oodatud nõuandja-asjatundja, kutsuti asutamiskoosolek uuesti kokku 10.aprillil. Tartust oli nüüd kohal Harri Henn ja 17-meheline „Kursi Kaitseliit” loeti nõupidamise lõpul asutatuks. J.Päärt oli kontaktis olnud ka juba Kalle Elleriga. Varsti pärast Eesti Kongressi võttis Puurmani kaitseliitlastega ühendust Jõgeva KL liider Ants August Nurk.

Samal koosolekul olid kohal ka Tiit Vanakõrts Sadukülast, kelle vedama jäi töö sealses sovhoosiasulas. Sadukülas KL üksuse moodustanud meeste mõttekaaslaste grupp (Tiit Vanakõrts, Heiki Luhamaa, Tiit Matsi, Aado Mägisoo) oli tekkinud juba 1989.a., mil sealses pargis taastati nende eestvedamisel Vabadussõja mälestussammas. Saduküla kaitseliitlased olid ka maakonnas esimesed, kes muretsesid endile vormipluusi. See oli omaloominguline, lühikeste varrukatega ja õmmeldi mälestussamba avamispidustuse sinisest katteriidest. Pluusi vasaku rinnatasku kohal oli valgel alusel KL kotkas ja selle all kiri Saduküla. Kui saadi juba KL õlavarre käesidemed, kanti pluusil ka neid. Kui Puurmanis kulges KL üksuse edenemine väga visalt, paistis Saduküla osapool silma aktiivse tegevusega avalikkuse ees, mis tõi kaasa positiivse koostöö sovhoosi juhtkonnaga ja loomulikult ka abisaamise. 1991.a. augustiputši ajal olid Saduküla mehed Tallinnas raadiomaja kaitsel kahel ööl, viimasel nõuk. dessantlased juba lahkusid.

Oma 21.mai 1990 kirjaga informeerib KL sidetoimkond Puurmani külanõukogu sellest, et üksuse sama päeva üldkoosoleku otsusega allutakse Eesti Komiteele ega soovita ühineda ka loodava Kodukaitsega. Alles 7.okt. 1991 valiti Kursi malevkonnas juhatus ja pealik, kelleks sai samal koosolekul Kaitseliitu vastu võetud Karli Kukk. Algselt kandis üksus Kursi Kihelkonna Kaitseliidu nimetust, malevkonnaks ümbernimetamise aeg pole selge, aga 7.10.1991 Kursi malevkonna nimetust juba kasutati.

Jõgevale jõudis info Kaitseliidu taasasutamisest samuti kodanikekomiteede ja ERSP kanalite kaudu. Idee realiseerimise esmasteks eestvedajateks kujunesid Ants August Nurk (Ants Nurk) ja Vello Volmre. 11-12.03.1990 turvasid Estonia kontsertsaalis I Eesti Kongressi kaitseliitlastena Jõgeva mehed Ants Nurk, Vello Volmre, Mihkel Vaher, Ülo Samblik ja Aleksander Mandri. Neid tulebki pidada Jõgeva linna ja ümbruskonna esimesteks tegevkaitseliitlasteks. Tänaseks on neist Kaitseliidust lahkunud vaid V.Volmre. Uuesti oldi Tallinnas aktsioonis 15.mail aitamaks lämmatada internatsidest äärmuslaste riigipöördekatset. Tõsi, neid oli vaid kaks – A.Nurk ja V.Volmre, aga väljasõidu hetkel polnud teisi käepärast võtta. K.Eller määras nad telemaja kaitsemeeskonda.

Esimene suurem aruteluline koosolek peeti 15.aprllil, aga sellest pole protokolli. 23.08.1990.a. koosoleku protokolli tekstianalüüsist ja teistest algusajajärku kajastavatest nappidest kirjalikest märkmeist järeldub, et 15.aprillil jõuti seisukohale taastada Jõgeva malevkond. Juhtide valimisest/määramisest andmeid pole ja tõenäoliselt pealikku ega juhatust ka ei valitudki, vaieldamatuks liidriks oli aga kujunenud juba Ants Nurk.

Pole ka 7.mai koosoleku protokolli. Järgmine otsustava tähtsusega koosolek Jõgevamaa KL organiseerimisel, peeti 23.aug. 1990 Jõgeva KEK-i õppeklassis. Kutsutud olid teadaolevalt tegevad KL üksuste juhid (v.a. põltsamaalased, kes kuulusid juba Sakala malevasse). Koosolekul leiti, et tartlaste väljapakutud Põhja-Tartumaa lippkonna asutamine pole otstarbekas ning võeti vastu otsus moodustada iseseisev Jõgeva malev. Malevapealiku ülesandeisse valiti Ants Nurk ja staabiülemaks Vello Volmre.

Maakonna endise Tartumaa osas hakkas Ants Nurk otsima autoriteetseid tugiisikuid, kelle najal ja ümber koondada kaitseliidukõlblikke mehi uute üksuste, esmalt jagude, aga võimalusel vähendatud koosseisuga rühmade moodustamiseks. Samas tuli tõdeda, et erilist liikmete juurdekasvu sellel aastal ei saavutatud. Väljaõppe korraldamiseni 1990.a. sisuliselt ei jõutud. Võimalusel püüti olla rahvale nähtaval oma isamaalise sõnumiga, otsiti ja koguti relvi.
Nii toodi lõpuks lagedale püstolkuulipildujad PPŠ-41 ja PPS-43, koguni mõned 5,6 mm sportliku otstarbega vintpüssid, ega põlatud ära sileraudseidki jahipüsse. Oli ka kaks Vene kettaga kergekuulipildujat DP (1944).

Terav puudus oli laskemoonast, eriti Saksa vintpüssi omast. Üleliigseks vaevaks ei peetud vene vintpüssi padrunitsinkide otsimist Uduküla metsast, kuhu punaarmee 1941.a. suured varud põgenedes maha jättis. Ja kõlblikku moona ka leiti. Sealhulgas isegi Eesti sõjatehase Arsenal toodangut. Siis ega ka hiljem ei põlatud sõjavarustuse hankimiseks ära kontakte Vene väeosadega. Tõsi, need polnud eriti viljakad, aga mitte seetõttu, et meid ei võetud jutule vaid ikka seepärast, et nõuti raha, ja selle olemasolul polnud soovide täitumisel just erilisi piire.

Liikmeskond hakkas tõhusalt kasvama alles 1991.a. sügisel, pärast taasiseseisvumise väljakuulutamist. Arvatavalt 26.10.1991 (protokolli pole) peeti asutamise koosolek Palamusel. Selle kokkukutsuja oli Andi Pärtelpoeg, kellest saigi Palamusel KL taaslooja, ühtlasi Palamuse kompanii esimene pealik 1991-1992. Oktoobris-novembris 1991 moodustati KL Siimusti-Õuna rühm. Pealikuks määrati rühma organiseerija Raivo Saar. 1990.a. sügisel liitusid Kaitseliiduga mitmed Jõgeva keskkoolide poisid, teiste hulgas hilisem maleva vaneminstruktor ja staabiülem kapten Riivo Piirson. 1991.a. novembriks oli Jõgeva malevkonnas (pealik 1990-1993 Aare Metting) 110 meest, 1991.a. lõpul aga kogu Jõgeva malevas u 300 meest (Kursi 60 ja Põltsamaa 130-140). 1.10.1991 toimunud Ants Nurga ja Leo Jürgeni kohtumisel lepiti kokku, et Põltsamaa malevkond lahkub Sakala malevast ja liitub Jõgeva malevaga. Nii toimuski. Malevkonnapealik Leo Jürgenile anti lisaks ka maleva abipealiku ametikoht.

Aga enam kui meestest, oli puudus kõigest muust: polnud tööruume, mööblit, transporti, sidevahendeid, kantseleitarbeid jne. Lisaks suhtus Kaitseliitu jahedalt, kui mitte ütelda tõrjuvalt, toonane maavanem. Seevastu kujunesid soodsaiks koostöösuhted politseiga, prefekti ning enamike komissaride ja nendele alluvate vanemametnikega. Mitmest politseiametnikust said aktiivsed kaitseliitlased.


ARENGU TEEL JA TEELAHKMEIL
Õige hoo sai Kaitseliidu edenemine maakonnas alles 1992.a. ja ilmselt polnud seejuures vähese tähtsusega rahva tunnetusel taastatud omariikluse kinnistumisest. Korraldava töö edukusele pani kindla aluse palgalise malevapealiku ja instruktorite ametikohtade loomine. Maleva staap sai 2 ruumi Aia t. 4 endisest sõjakomissariaadist. Millistes tingimustes töötada tuli, iseloomustab ehk kujukalt järgmine: naastes üksinda õhtuse rongiga Tallinnast Peastaabi nõupidamiselt, tõi naisraamatupidaja kilekotis käeotsas kaasa ka malevale eraldatud raha.
Esimeseks instruktoriks sai 14.aprillil ohvitserikursuse lõpetanud lipnik Aksel Kalvet, augustis lisandus Raivo Saar, 1.septembrist oli maleval juba palgaline staabiülem Lembit Kerve.

Vaatamata täielikule isetegevuslikule edenemisinitsiatiivile, oli malev 1992.a. alguseks kujunenud organiseeritud ja küllaldase distsipliinikindlusega jõuks, kui Põltsamaa tolleaegne malevkond välja arvata. Selle parimaks tunnistuseks on, et kui Tallinnas kavandati Eesti omariikluse 75-aastapäeva paraadi, lubati Jõgevalt paraadile kaasata 120 meest. Lõpuks eraldati Jõgeva meestele siiski vaid 76 vormikomplekti. Küllap arvati pealinnas, et ühele väikemaakonnale oleks 120 komplekti äraandmine ja nii hulga meeste paraadiletoomine üldisest proportsioonist väljas. Malevast paraadile tahtjaid oli vähemalt topelt, aga välja tuli praakida need, kel polnud küllaldast rivirühti või -ettevalmistust.

Väga agaralt osales malev 1992.a. 20-22. juuni rahavahetusoperatsioonis. Koos politseiga valvati 17 vahetuspunkti, turvati rahatransporti ja samaaegselt hoiti maakonna kolmes linnas 6-mehelisi julgeolekureserve. Esmakordselt nägi rahvas pea kõiki kaitseliitlaste omahangitud ja kasutusele võetud relvi, misläbi sattuti laiema avalikkuse tähelepanukeskmesse, ja just positiivses võtmes. Jõgeva panga juurde kogunes suurem hulk rahvast uudistamaks raha laialivedu, aga suurema huviga jälgiti isegi vast kaitseliitlasi ja nende relvi. Selle aktsiooniga oli Kaitseliit maakonnas endast väga tegusa organisatsiooni märgi maha pannud.

Kesksuvel võeti maleva valve alla Vene raadiotehnilise roodu radarijaam Kõnnus ja pommituslennuväe polügooni teenindusüksuse garnisoni linnak Puurmani vallas Utsalis. Viimased Vene sõjaväelased lahkusid neist 1992.a. oktoobri I poolel. Valves käisid kaitseliitlased graafiku alusel, maksti tunnitasu. Toimkonda oli ette nähtud 3 meest, relvastuseks algul püstol, pärastpoole lisandus automaat Kalašnikov. Harvad polnud aga juhud, kus valvesse tuli vaid 2 meest ja oli kordi, kus valvajaid polnudki rohkem kui üks. Põhjus ei peitunud mitte hoolimatuses, vaid selles, et põhitöölt ei saanud puududa.

Neil aastail lokkas kuritegevus. Korra kindlustamisest ei jäänud eemale ka Kaitseliit. Jõgeval ja Põltsamaal, aga ka mõne valla territooriumil korraldati kaitseliitlaste või siis politseiga koos öiseid patrullimisi, metallivaraste varitsusi, hoiti silma peal kraaklemistega silma paistnud joomakohtadel (näit Laiuse baar), toimetati Jõgeva MÜ maakaupluste valvet (Tabivere, Pala, Rääbise, Voore „Lembitu,” Kaarepere jt). Oli rõõmustav, et kusagil ei kasvanud korra kindlustamine üle omakohtuks või vägivallaks. Prefekt Olev Schasmini palvel anti koguni konstaablitele õigus tungiva vajaduse korral pöörduda otse kohaliku kaitseliidupealiku poole küsimaks abi õiguskorra kindlustamisel.

Juba 1992.a. tekkis vajadus moodustada riigipiiri katteüksustena kaks kiirreageerimisrühma. Maleval oli katta 80 km veepiiri Peipsil. Aastavahetuse ajaks vähendati piirikatte ala 30 km. Ühtlasi selgus, et maleval jagus relvi vaid ühe rühma tarvis. Ka 1993.a. juuniks polnud juurdepalutud automaate saadud ja pole selge, kas üldse suudeti 65-meheline kompanii arvestuslikult komplekteerida (dokumente ei leidu). 1993.a. juuni alguseks kavandati maleva sisejulgeoleku ja lahingvalmiduse elementidena lisaks kiirreageerijaile kaks lahingukompaniid ja pioneerikompanii kokku 257 mehega vanuses kuni 45.a. Vanematest meestest oli lahingarvestuses moodustatud territoriaalkaitse üksused, millega oli hõlmatud 130 meest. Tabel-nimekirjaliselt üksused eksisteerisid, aga neil ei kujunenud alatist juhtkonda ja seetõttu ka vajalikku kavakindlat väljaõpet.

Erilist tähelepanu pöörati sellele, et maleva esindus ei puuduks üheltki isamaalisusega seotud avalikult ürituselt. Nii osales vormis auvalveesindus 1992.a. võidupühal Vabadussõjas langenute Kursi mälestussamba taasavamisel, Põltsamaal vallamaja hoonel küüditatute ja arreteeritute mälestustahvli avamisel ning õhtusel tseremoonial mälestusküünalde süütamisega Vabadussõja mälestussamba juures. Rohkete rahvuslippudega kõndisid Põltsamaal sama aasta Iseseisvuspäeva tähistamise raames Vabadussõjas langenute mälestusmärgi juurde kohalikud kaitseliitlased. Tseremoonia ajal seisti lippude ja relvadega auvalves sealgi.

1993.a. veebruariks oli malev lisaks oma liikmearvukusega kujunenud üldsuse silmis ka igati positiivse mainega organisatsiooniks. Avalikkuse ees korraldatud suursündmuseks sai kaitseliitlaste paraad Jõgeva kesklinnas Iseseisvuspäeval 24.02.1993. Paraadrivis seisis ligemale 200 meest, neid oli kõikidest üksustest. Tähtis oli, et malev oli väljas oma lipuga ja KL Peastaabist äsja kättesaadud ühesuguste relvadega. Tõsi, vormiriietust kõigile ei jagunud, vast sadakonnale. See oli esimene taoline üritus Jõgevamaal ja tõi kokku palju pealtvaatajaid, aga kutsus väga paljudel vanematel inimestel esile meeleliigutuse, mida polnud tunnetatud ennesõja ajast peale. „Pojad, ärge enam meie riiki ära andke!” – olid ühe vanahärra sõnad, kui ta rivisseisjaid tänama tuli. Samal päeval õnnistati Jõgeva kultuurimajas maleva lipp, mida toimetas Tartu Teoloogia Akadeemia professor Eenok Haamer. Lipu andsid malevale üle maakonna vabadusvõitlejad – osundades sümboolselt sellega KL Jõgeva Malevale kui nende võitluse traditsioonide jätkajale. Õnnistamistseremooniat oli vaatama tulnud palju linnarahvast ja kuigi saal polnud pilgeni täis, oli hiljem tulnuil tegemist enda saali poetamisega.

Võidupüha pidulik rivistus 23.juunil 1993 peeti Jõgeva linnavalitsuse esisel platsil 17.oo. Platsile sammusid kaitseliitlased ja omavalitsuse esindajad ühes kolonnis, mille ees kanti maleva lippu ja võidutuld. Tallinnas käisid seda vastu võtmas enam kui 50-meheline maleva esindusrühm ja malevapealik Ants Nurk. Tema süütas Jõgeval ka valdade ja linnade esindajate tõrvikud. Mitme omavalitsuse esindajaks-tuleviijaks olid sealsed kaitseliitlased. Põltsamaal korraldasid ühise trummaritega rongkäigu langenute mälestusmärgi juurde kohalik Mõhu malevkond ja Jõgeva malevale alluv Põltsamaa üksikkompanii. Üks sellistest oli ka 1993.a. juulis Päde karjääris Vaimastvere rühma lahtised laskevõistlused. Laskma kutsuti ja lubati kõikki soovijaid. Lasti automaatidest, väikekaliibri püssidest ja püstolist Makarov. Ja mujalt huvilisi oligi, sealhulgas mitte vähe naisi.

20.juulil 1997 õnnistati pidulikult Jõgeva lähedal Siimusti lauluväljakul Jõgeva malevkonna taastatud lipp. Sümboolselt andsid lipu kaitseliitlastele üle vabadusvõitlejad. Sealsamas oli 10.juulil 1932 malevkonna lipp õnnistatud esimesel korral. Sündmus pälvis ka rajoonilehe tähelepanu – avaldati pilt ja artikkel.

Üksustest. 1991.a. oli kavas moodustada Mustvee malevkond ja esimestele sealse piirkonna kaitseliitlastele väljastatigi liikmepiletid kui loodava malevkonna liikmeile. Liikmete vähesuse tõttu malevkonna moodustamiseni siiski ei jõutud ja asutatud üksused arvati Jõgeva malevkonna koosseisu. 1992.a. 3.mail pandi alus KL Torma rühmale, pealikuks Arti Raud, 26.aprillil moodustati rühm Palal (Valdo Lubja), 7.okt. pandi Kaitseliidule alus Laiusel, rühmapealik Olger Kukli juhtimisel. Aastavahetuseks 1992/1993 oli maleva nimekirjas ligemale 500 meest. Uued rühmad moodustati Vaimastverre ja Jõgevale. 1992.a. oktoobris pandi Vaimastveres alus maleva Naiskodukaitsele.

1992.a. märtsis nimetas Põltsamaa malevkonna juhatus oma üksuse „Mõhu” malevkonnaks, aga kasutati ka nimekuju Põltsamaa malevkond „Mõhu.” Märtsis malevkond lõhenes. 208. mehelise üksuse enamikku endiselt vääramatu autoriteediga juhtiv Leo Jürgen viis mais malevkonna Tartu maleva alluvusse. Pea tekkisid aga „Mõhu” juhtidel lahkhelid ka selle maleva juhtidega ja KL ülem tõi oma 27.07.1993.a. käskkirjaga mõhulased Tartu alluvusest tagasi Jõgeva maleva koosseisu. Kahjuks näitas malevkond allumatust üles ka KL ülema ja KL keskjuhatuse korralduste ja otsuste suhtes ning Kaitseliidu ülem oli sunnitud oma 23.11.1993.a. käskkirjaga Mõhu malevkonna likvideerima.

Umbes 60 „Mõhu” meest eesotsas lipnik Kalveti, Toomas Tammiksaare ja Lembit Kuldmaaga, just kõik need, kes osalesid ka rahavahetuse turvamises, jäid 1992.a. mais edasi Jõgeva maleva alluvusse ja korraldati juunis ümber kompaniiks, varsti üksikkompaniiks. Nüüd koosnes malev Kursi ja Jõgeva malevkonnast ning Põltsamaa üksikkompaniist. Viimast juhtis lühiaegselt lipnik Kalvet, siis L.Kuldmaa.

KL ülema 23.11.1993.a. käskkirja alusel moodustati ühtlasi senise Põltsamaa üksikkompanii ja laialisaadetud „Mõhu” usaldusväärsetest kaitseliitlastest uus Põltsamaa malevkond, kelle pealikuks määrati Erich Saarik ja tema abiks Toomas Tammiksaar. Juba dets. 1993 kinnitati malevkonna pealiku kohusetäitjaks maleva instruktor lipnik Lembit Kuldmaa. 9.02.1995 oli malevkonna Põltsamaa ja Lustivere kompaniides kokku 119 meest ja naist.

1993.a. liitusid Jõgeva malevaga Lääne-Virumaa Rakke kaitseliitlased. Aastalõpul moodustatakse neist rühm, 1996.a. veebruaris ühendatakse Rakke (pealik 1994.a-st Heino Aasa) ja Vaimastvere rühmad Vaimastvere kompaniiks vanemveebel Valdo Raidma juhtimisel. Praeguseks on Rakke üksus likvideerunud, sealsed kaitseliitlased teiste üksuste liikmed.

Maleva liikmeskonna kõrgseisuks oli 1993.a. veebruari keskpaik, mil liikmete arvuks loeti 600 meest. Seejärel langes erinevail põhjuseil mehi välja ja nii oli 1996.a. 25.märtsi seisuga malevas 561 ja 1997.a. oktoobri lõpuks 530 kaitseliitlast. Kaitseliidu populaarsus tõusis ja kaitseliitlaste perega liitusid üksteise järel vallavanemad Rein Paap (Puurmani), Urmas Astel (Palamuse), Heldur Lääne (Pajusi), Toivo Tõnson (Põltsamaa) ja Mati Kepp (Torma), veidi hiljem prefekt Olev Schasmin ning maavanemad Meelis Paavel ja Margus Oro.

1997.a. lõpul oli Jõgeva malevkonnas umbes 250 kaitseliitlast, juuniks 1999 kasvas malevkond 266 meheliseks. Üksusesse kuulusid Jõgeva, Palamuse, Vaimastvere ja Saadjärve kompaniid. Kompaniisid juhtisid vastavalt veebel Raivo Saar, nooremveebel Hillar Loorits, veebel Valdo Raidma ja nooremveebel Rannar Kerge. Malevkonna pealikena on toiminud 1990-1993 vanemveebel Aare Metting, 1993-1995 vanemseersant Eedi Nahkur, lipnik Mati Meedla, 1996-2004 instruktor nooremleitnant Valdek Suur ja seejärel 2004.a. jaanuarist aprillini 2008 veebel R.Kerge.

30.03.1996 moodustati Omedu, Pala, Saare, Voore ja Torma KL üksuste baasil Torma malevkond, kelle pealiku kohusetäitjaks kinnitati instruktor lipnik Ahto Alas. 1997–1999 juhtis malevkonda nooremleitnant Riivo Piirson, seejärel maleva staabiülema töö kõrvalt taas nooremleitnant Ahto Alas. 2004.a. jaanuaris koondati malevkonna rühmad Torma kompaniiks, kelle pealikuks jäi väljaõppeohvitser. 4.02.2004 nimetati malevkond ümber Torma Üksikkompaniiks ja pealikuks määrati Mustvee politseijaoskonna juhtivkonstaabel nooremseersant Andrus Väits. Kompanii alaks on Mustvee linn ning Kasepää, Pala, Saare ja Torma vallad. 1.nov-st 2011 juhib üksikkompaniid kapten Ants Noormägi.

1993.a. juunis oli Kursi malevkonnas (pealik lipnik Karli Kukk) ligi 100 meest, aga 1997.a. det-ks oli neid üksusesse jäänud 60, kes riviliselt olid koondatud veebel J.Päärti juhitud Puurmani kompaniisse. 1999.a. alguseks kahanes malevkond 54 meheni, senine malevkonnapealik lipnik K.Kukk pani ameti maha ja ajutiselt määrati pealiku kohustesse instruktor nooremleitnant Piirson, tema abina jätkas veebel Päärt.

1999.a. keskel jagunes Põltsamaa malevkond Põltsamaa, Adavere, Lustivere ja Pajusi rühmaks kokku 86 mehega. Riviliselt olid rühmad koondatud Põltsamaa kompaniiks malevkonna pealik-instruktor leitnant Lembit Kuldma juhtimisel. 2001.a. suvel arvati leitnant Kuldmaa reservi. Uut pealikku ei kinnitatud, üldine juhtimine jäi kuni nov-ni 2002 instruktor lipnik Martin Meose õlule.

28.11.2002 liideti Kursi ja Põltsamaa malevkonnad, tegevusalaga Põltsamaa linn ning Pajusi, Puurmani ja Põltsamaa vallad, Kursi-Põltsamaa malevkonnaks. Pealikuks määrati veebel Päärt. 2.01.2004 nimetatakse malevkond ümber Põltsamaa üksikkompaniiks, pealikuna jätkas endiselt veebel Päärt. 30.apr. 2008 kuni 15.märts 2012 juhtis Põltsamaa üksikkompaniid lipnik Eero Saar, 16.märtsist 2012 on üksuse pealik vanemseersant Enno Ottis.

Perioodi 1992-2001 lõpuks oli Jõgeva Maleva struktuuri ja üksuste väljakujunemine optimaalses mõttes sisuliselt lõppenud. Liikmeskonna moodustasid nüüd tegevust jätkanud aktiivsemad kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad. Lahkunud või malevast välja arvatud olid need, kelles huvi või võimalused Kaitseliidu töös osaleda oli kas ammendunud või nad olid seda ühiskondlikku kohustust võtnud Kaitseliidule mittesobival moel. Muidugi oli malevast väljaarvamisi ja -langemisi ka järgnevatel aastatel, aga see oli nüüd juba rõhuvas enamuses kas „iluravi”, meeste vananemine ja tervise tagasilöök, elukohavahetus, töö ja eluviisi muutumine, välismaale tööleminek või muud mõjuvad põhjused. Selle ajani säilis malevas kindlalt maleva organisatsioonipõhine ülesehitus ja juhtimine.

Eelmainitud perioodi lõpu ettekirjutatud arengukava nõudis maleva liikmeskonna kasvu ja iga kompanii suurendamist 5-rühmaliseks. Enamgi veel. Malevalt nõuti liikmeskonna kasvu seevõrra, et lisanduks 7 uut kompaniid. Aga isegi kui värbamistöö oleks igati edukalt kulgenud, poleks seda võimaldanud maakonna kaitseliitlaseks kõlbliku meeselanikkonna ressurss. Maakonnas laiutas tööpuudus, tööjõulised mehed otsisid teenistust kodust kaugemalt ja elanikkonna vähenemine oli ebameeldiva hiilijana samuti juba kohal.


VÄLJAÕPPEST
Novembris 1992 asuti koostama väljaõppeprogrammi ning määrati kompaniides ja rühmades kindlaks kaitseliitlased, keda saab kasutada nende üksuste väljaõppeinstruktoreina. Kogu esialgse väljaõppe temaatika põhialuseks võeti endi ohutuse ja üldjulgeoleku tagamine. Alustati relvade õige käsitamisoskuse õpetamisega tagamaks iga malevlase enda, tema kaaslaste ja kaasinimeste ohutus. Ei saa jätta märkimata, et relvade käsitsemise oskus oli enamikel kaitseliitlastel kaduvväike. Teise põhiteemana oli pioneerõpe, just käitumine lõhkekehadega ja laskemoona kasutamisel. Asi oli eriti aktuaalne, sest maleval tuli tegelda sel perioodil Utsali pommitusala korrastamisega. Järgnesid üksikvõitleja ja väikeüksuse jalaväetaktika, meditsiiniõpe võimalike vigastuste esmaabi alal. Palju õpiti topograafiat, õpiti praktikas orienteeruma maastikul, lugema kaarti jne., mille edukaks õpetajaks oli Lui Jaanson. Ei unustatud riviõpet. Esmaselt paraadide tarvis, aga ühtaegu ka kaitseliitlaste sõjaväelise rühi ja esinemisoskuse kujundamiseks.

19.-20.dets. 1992 toimus ka maleva esimene taktika väliõppus, Palamuse valla Varbevere küla ja Torma valla Kõnnu vahelisel maastikul instruktor Raivo Saare juhtimisel. Rakendatud oli jalaväerühm ja vastutegevuseüksus. Rühma kasutada oli 4 politseilt laenatud automaati AKS74-U. Õppus algas tõusvate märkide tulistamisega Palastvere karjääris, ööbimist häiris juba vastutegevus, hommikupoolikul võeti „lahinguga” endine Vene sõjaväelinnak ja õppus lõpetati linnakus õppelaskmisega. Järgmine väliõppus peeti juba jaanuaris 1993 Kamari-Meleski vahelisel alal. Õppuse raames toimus samuti laskmine.

Kogu maleva esimene suurõppus toimus Utsalis 15.-16.jaanuaril 1994. Selle kavas oli päevane ja öine lahinglaskmine, kahepoolne ründe- ja kaitsetegevus. Rakendatud oli umbes 240 kaitseliitlast ehk ligemale pool malevast, vajalik arv NKK liikmeid, kellest nooremad ei jäänud eemale ka lahingtegevusest, samuti veerandsada koolipoissi-noorkotkast, keda kasutati luurel ning lahingutegevuses sidemeeste ja sanitaridena. Järgmine ülemalevaline jalaväe väliõppus „Siniste” (Jõgeva malevkonna 110-meheline kompanii + maleva luureüksus) ja „Roheliste” (Põltsamaa malevkonna 75 ja Kursi 35 meest) vahel toimus 7.-9.juunini 1996 Pajusi vallas Tapiku ümbruse metsa- ja kunagiste kinnikasvanud talude maastikul. See õppus oli ka ühtlasi viimane taoline väliõppus. Neist õppusest osavõtjail on tänaseni vaid häid ja lõbusaid meenutusi.

22.aug. 1992 peeti esimesed maleva laskevõistlused. Küll vaid 5,6 mm püssidest. Võitis Siimusti-Õuna rühm. Võistluse peamisteks eesmärkideks oli saada ülevaade meeste laskeoskusest ja sportliku konkurentsi ärakasutamise kaudu õhutada mehi oma lasketaset parandama. 3-4.okt. käidi 30 võistlejaga Elvas KL päevadel. Malev platseerus 5 kohale, aga laskevõistkond tuli võitjaks.

Üsna algul hakati oma võimaluste piires mõtlema ka sõjalise õpetuse andmisele keskkoolide vanemate klasside poistele. 1993.a. alustas tunniandmist Maarja Keskkoolis Rannar Kerge, aasta hiljem Valdo Raidma Jõgeva II Keskkoolis (Jõgeva Ühisgümnaasium). Hiljem suudeti ajuti riigikaitsetunde anda ka Palamuse Keskkoolis, Luua Kõrgemas Metsakoolis, Mustvee I Keskkoolis ja Põltsamaa Ühisgümnaasiumis ning Jõgeva I Keskkoolis (Jõgeva Gümnaasium). Viimases õpetas ainet Viktor Nõmm. Viimastel aastatel õpetatakse riigikaitset ka Puurmani Gümnaasiumis, kus õpetajaks on Jaan Päärt. Kõik nimetatud õpetajad on kaitseliitlased. Maleva liikmeist tegeleb riigikaitseõpetuse vallas praegu lipnik vaid V. Nõmm Jõgevamaa Gümnaasiumis.

2007.a. sügisel rakendus maleva e-õppekeskkond. Osaleda võivad kõik maleva liikmed, kel e-maili aadress. Õppeviis annab laia võimaluse osaleda erinevatel kursustel, vahetada infot, laadida üles pilte, osaleda foorumeil, teha relvaeksamit jne. aega kokku hoides. Õppe korraldamisel on peetud silmas ka teisi võimalusi oma sõjameheoskuste ja võimekuse täiendamiseks. Nii on järgneva kahe aasta jooksul toimunud sukeldumiskursus asjast huvitunud võitlusgrupi liikmeile, aga ka langevarjurikursus. Sõjaväe Langevarjuklubi instruktori läbiviidud teoreetiline osa toimus õppekeskuses, praktilised hüpped sooritati Nursi lennuväljal.

Katastroofi ja muu tsiviilvõimekuse abi osutamise väljaõppe vajadusele hakati enamat rõhku panema pärast kaheksa lapse surmaga lõppenud 1996.a. liikluskatastroofi Pala koolibussiga. Kurva tõsiasjana ilmnes seegi, et maakonnagi tarbeks polnud olemas ametkondade tegevuskava suurõnnetuste puhuks ega ohufaktorite kaardistamist läbi viidud. Samaaegselt politseiga oli abivalmilt kohal Kaitseliidu esindajad ja suurõnnetuse paiga valve jäigi terveks ööpäevaks Kaitseliidu kanda. Järgnevas korraldustöös kaardistas malevastaap elutähtsad objektid maakonnas ja kavandas nende valve ning kaitse võimalused. 30.04.1999 kirjutati alla esimene koostööleping Jõgeva Politseiprefektuuriga. Selle põhieesmärk oli kaitseliitlastest abipolitseinike kaasamine korra tagamisse, õiguserikkumiste ärahoidmisele ja tõkestamisele. Koostöölepe Piirivalve Peipsi piirkonnaga oli sõlmitud juba 12.04.1996.

Koostöös maavalitsuse ja selle kriisikomisjoniga korraldati 1998.a. esimene kaitseliitlaste kontrollkogunemine. Tänu tööandjate oodatust hulga vastutulelikumale suhtumisele kulges kogunemine tõrgeteta ja operatsiooni juhtijad said korraldatust äärmiselt positiivse tegevuskogemuse. 1999.a. õppeprogrammi kavandati erialaste väljaõpete, nagu tankitõrje, sissiõpe, pioneeriõpe, laskeasjandus jm. osakaalu suurendamist. Taas vaadati üle elukondlikult tähtsate objektide loetelu, tehti täiendusi nende kaitse ja valve planeerimises ning täpsustati teisigi kaitsevalmiduse probleemide lahendamise teid. Maleva struktuuri muutmisel lähtuti põhimõttest, et see aitaks kaasa kaitsevalmiduse paranemisele mobilisatsiooni korral.

3.11.2001 viidi maleva initsiatiivil Pala, Saare ja Kasepää valla territooriumil Omedu-Ranna-Kodavere-Pala-Vanassaare-Saare metsases piirkonnas läbi ulatusliku osavõtjate arvuga piirivalve, politsei ja maleva ühisõppus „Karu kotti” relvastatud kurjategijate grupi jälitamise ja likvideerimise harjutamiseks. Õppus andis hea ülevaate iga ametkonna tegevusse hargnemisest, õpiti tundma üksteise inimressurssi ja juhtimistasandeid, side- ja transpordivahendite kasutamist jne. Malevast osales õppusel lahingukompanii kahe rühmaga (81 meest). Juba õhtune Aktuaalse Kaamera kajastas õppust programmi põhiuudisena ja positiivses võtmes.


KIRNA ÕPPEKESKUS
Oma õppekeskuse rajamist Utsali Kirnal alustati juba 1992.a., mil nõukogude lennuväe pommituspolügooni sõjaväelinnak Kaitseliidu valvata ja hallata anti. Kõik vajalikud tööd õppeplatside rajamisel ja hoonete korrastamisel tehti talgute korras ja 1997.a. saadi Kirna õppekeskuses korraldada juba Kaitseliidu päevad. Edasi on õppekeskust kasutatud intensiivselt. Utsalit on õppuste korraldamiseks kasutanud Tartu, Järva ja Alutaguse malevad, Tartu Üksik-jalaväepataljon, Tartu Päästekompanii, kaitsejõudude pioneeriteenistus. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused ja Rahuoperatsioonide Keskus, aga ka näiteks H.Treffneri Gümnaasium, Tartu Kommertskool, Tartu Ülikool jt.

Samuti on Utsalis korraldatud õppusi välismaiste koostööpartneritega. Nii toimus 11.-15.maini 1998 Taani kapten Per Thomseni juhendusel seal Kaitseliidu instruktorite kursus. Jõgeva malevast osalesid Kalev Maarand ja Jaan Päärt. Sama aasta augustis õpetasid seal 2 nädalat Briti Territoriaalarmee Walesi kuningliku rügemendi 7 ohvitseri ja allohvitseri kaasaja kaitselahingu elemente. Kursusel „Rühm lahingus” osales üle riigi 40 kaitseliitlast ja instruktorit, Jõgeva malevast nooremleitnandid Riivo Piirson ja Valdek Suur. Kaitseliitlased jätsid brittidele hea mulje. „Vooremaa” ajakirjaniku küsimusele, mis neid Kaitseliidu juures kõige enam hämmastas? – vastas major: „See, et niivõrd keerulises olukorras ja väga segase finantseerimise juures kaitseliitlased nii efektiivselt tegutsevad. Samuti, et neile selle eest midagi ei maksta. Meil Inglismaal saavad sõdurid väga head palka.”

2000.a. viidi Kirnal ühele rühmale läbi maleva esimene baasväljaõppekursus (praegu TSOBKkl), kogu Kaitseliidus esimene taoline. Sealsamas toimus 2000.a. suvel reservväelaste õppekogunemine. Seegi oli kogu Kaitseliidus esimene. Malev sai seeläbi sügiseks omaenda liikmetest formeeritud ja väljaõpetatud jalaväekompanii, tõsi ilma miinipildujarühmata. 24.aprillil 2001 külastasid õppekeskust NATO ohvitserid, kes vaatlesid sama kompanii ühe rühma taktikaõppust. Gruppi juhtinud USA kolonel kinnitas, et Jõgeva rühm jättis talle seninähtuist parima mulje. Olgu mainitud, et kolonel oli näinud ka ajateenijate rühmaõppust. 2004.a. moodustati lisaks jalaväekompaniile võitlusgrupp. Viimase väljaõpe on olnud eriti intensiivne ja järjekindel, õppe taset on hinnanud väljapaistvaks mitmed juhid, kelle käsutada-kasutada üksus väljaspool malevat on olnud.

Uue ja ajakohase õppekeskuse rajamise kavale pani 2002.a. suvel aluse KL Jõgeva Maleva pealiku ülesandeisse määratud nooremleitnant J.Rosenberg. Tänapäevaste tingimustega ühise õppekeskuse rajamiseks saadi kokkuleppele 2005.a. Riikliku Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni juhtidega. Õppe- ja puhkekeskuse peahoone avati ja õnnistati pidulikult 11.juunil 2007. Kaitseväe juhataja kindralmajor Ants Laaneots ütles oma kõnes muuhulgas: „Mul on heameel tunnistada, et väärt idee on saanud teoks. Uus hoone on näide, kuidas halvad mälestused minevikust muutuvad tegusate inimeste abiga heaks mälestuseks tulevikus.” Kindralil paluti süüdata ka pidustuse tuli õppehoone esisel vastvalminud võidutule altaril. KL ülem major Raivo Lumiste autasustas tseremoonial isikuid, kaitseliitlasi ja koostööpartnereid, kel erilised teened õppekeskuse sünnil. Hoone valmimisega on malevapere saanud kaasaegsete tingimustega õppe-majutuskeskkonna. Kaitseliitlased peaksid seda ju väärt olema. Tööd õppehoone sisustamisel ja -väljakute lõplikuks väljaehitamiseks siiski veel jätkuvad.


RELVASTUSEST
Esimesed relvad, 13 püstolit Makarov (PM) jagati välja 1992.a. 1.juunil, siis mõned 26.juunil, ülejäänud augustis ja hiljem. Relvad, mis sellest, et vaid käsirelvad, küll saadi, aga teravat puudust tunti laskemoonast. Kuigipalju leevendas asja, et politseiametnik Ü.Pärn tõi prefekti loal prefektuuri varudest esmalt ühe pidemetäie padrunneid igale püstolile, hiljem veel väikse lisa ohvitseridele.

1993.a. jaanuari alul jagati välja esimene suurem kogus vintpüsse SKY. Nendega seistigi Iseseisvuspäeva rivistusel. Automaate AKMS hakati meestele jagama 23.juunil, kahe kuuga umbes 120 relva. 1993.a. lõpuks oli malevas arvel 99 vintpüssi, 130 automaati ja 38 püstolit PM. Kuulipildujate saamiseni jõuti alles 1994 aprillis – 12 kuulipildujat RPD. 1994.a. lisandus püstoleid ja automaate, saadi ka 30 granaadiheitjat PT89. Samas on ka selge, et relvi ikkagi igale mehele ei jagunud. 1997.aastaks oli maleva relvastuses 42 püstolit PM, 130 vintpüssi M28, 12 kuulipildujat RPD/PK, 146 automaati AK ja 140 automaati AKMS ning 165 automaati AK-47/56-2, granaadiheitjaid 29. Olgu eeltoodud relvaloetelu lugejale mingiks orientiiriks hindamaks maleva toonast kaitsevõimekust. Tänapäevaks on maleva relvastus juba hoopis teine ja ajakohasem, väljaõpe samuti.


SIDE JA TRANSPORT
Sidevahendeid alguses üldse polnud. Esimesed jalaväejaamad R-399 õnnestus osta 1991.a. Viljandist Vene dessantlastelt. Need 2-3 km kuulderaadiusega jaamad sobisid aga kasutada vaid lagedal maastikul. Seejärel hangiti majanditest ja Jõgeva KEK-st jaamu Ljon, mõned osteti, mõned saadi tasuta. Nõnda suudeti 1992.a. lõpul ja uue algul luua toimiv side kõigi kompaniipealikega. 1993 suvel saadi palgalise sideülema ametikoht ja KL Peastaabist lühilainesaatja R-143. Jaam seati üles Palamuse lähedale Süvalepa külla Andi Pärtelpoja koju. Sellega saadi lülituda juba üleriigilisse kaitsejõudude sidevõrku. Veidi hiljem toodi jaam Jõgevale maleva sideülema Ülo Sambliku enda koju.

Tänaseks on maleva kõik autod raadiojaamadega varustatud. Selleks osteti omavahenditega vajaminevad autojaamad juurde. Vajadusel on tagatud võimalus varustada jaamaga ka lisaauto.

Ainsaks transpordivahendiks oli kuni 1993.a. septembri lõpuni malevapealiku enda sõiduauto VAZ. Kütust osteti oma raha eest, annetatud rahast või õnnestus kusagilt bensiini vähehaaval muidu saada. Asja tegi murelikuks seegi, et toona valitses bensiinipõud. Alles siis saadi KL Peastaabilt malevale esimene auto, küllaltki töökorras Willis Overland (1956). Sama aasta nov-s või dets-s saadi peastaabilt 30 tuhat krooni, millega n-ltn Lembit Kerve sõitis Saksamaale ja tõi sealt tuttavate vahendusel sõidukõlbliku Volkswagen 25 Transporteri (1984). Auto toodi laevaga Riiga. Samal sügisel osteti 5640 kr eest maakonna keskkonnakaitselt soomuk RTK-40. Sellega sõideti siiski vaid hädakorral – ta lausa rüüpas bensiini. Edasi edenes autode saamine juba vähem romantiliselt. Kuues auto oli Moskvitš-2140. Sõitis aastaid ja tast peeti lugu, aga kord Põlvas olles ta enam ei käivitunud, toodi „nööri otsas” Jõgevale, prooviti ikka veel „elu sisse saada,” aga peale mahakandmise seda armsakssaanud „Mosut” enam miski ei aidanud.

1994 veebr-s osteti 2500 krooniga veoauto Gaz 66-01 (1977) ja saadi KL Peastaabilt Volga (1985), 1996.a nov-s soetati piirivalvest kaks veoautot IFA W50 La (1976,1977). 1997 saadi koguni kuus kasutatud autot, sealhulgas neli Volkswagen Iltis`t. Hiljem saadi politseist tasuta mõned sõiduautod ja pikapeale sõidukinälg kadus. Püsima jäid ülalpidamismured. Aga need olid möödaniku mured ega mahu kuidagi maleva tänapäeva ellu.


MALEVA JUHATUSED JA - PEALIKUD
Maleva juhtimise korraldamisel ei lähtutud Järvakandis vastuvõetud ajutisest põhikirjast, vaid tugineti 1934.a. KL kodukorrale, aga samas ka mitte kõiges ja alati. Esimene maleva juhatus valiti maleva asutamise koosolekul 23.08.1990. maleva pealiku ülesandeisse valiti Ants Nurk, staabiülemaks Vello Volmre, sekretäriks Valdo Raidma ning ametita liikmeiks Rein Soo (1958-2000) ja Aare Metting.

Maleva 1992.a. detsembri üldkoosolekul valiti järjekorras maleva teine, 7-liikmeline juhatus territoriaalse esindatuse põhimõttel. 24.03.1994 valiti taas samasuur juhatus endisel põhimõttel, aga selle erandiga, et malevapealik ei kuulunud juhatuseliikmete hulka, osales aga siiski koos staabiülemaga juhatuste koosolekuil. See juhatus valis endi keskelt alalise esimehe (Toomas Tammiksaar) ja protokollija (Tiit Vanakõrts). Alles 19.12.1996 valis esindajatekogu kodukorra kohaselt uude juhatusse 3 valitavat liiget (Ülo Pärn, Robert Kolk, Toomas Tammiksaar) ja kaks asendajaliiget. Säilis aga omapära, et maleva staabiülemat käsitleti kui malevapealiku abi ametis olevat isikut ja ta osaleski neis ülesannetes juhatuse töös.

Teistest pikemat aega on maleva juhatusse kuulunud vabatahtlikud Ülo Pärn (aastail 1996-2001 ja uuesti aastast 2003 senini) ning Valdo Raidma (1990-1992 ja uuesti 1999-2009). A-st 2009 on maleva juhatuse liige ltn Hardi Perk.

Juhatus kogunes algusaegadel tavaliselt samadel päevadel, kui maleva staabis toimusid juhtivkoosseisu informatsioonikoosolekud. Varasemail aastatel peeti taolisi koosolekuid praktiliselt iga kuu. Ühtlasi olid need koosolekud ka pealike õppepäevad. Hiljem toimusid koosolekud juba harvem ja pärast 2001.aastat peetakse neid vastavalt sellele, kuidas koguneb juhtivkoosseisuga läbitöötamist vajavat infot või probleemistikku. Tuleks märkida sedagi, et aastani 1995 olid koosolekud väga rahvarikkad. Ilmselt tarbis pealikkond ahnelt infot, mida malevapealik ja staabijuhtkond sai peastaabist või mujalt, aga vajati ka malevajuhi kommentaare ja seisukohti küsimustes, mida Kaitseliitu, riigikaitsesse või üldisesse julgeolekusse puutuvais küsimustes loeti lehtedest, kuuldi raadiost või nähti televisioonist.
Teisalt oli neil kogunemistel ka tugev ühtekuuluvuse tunnetamise efekt ja küllap vajadus seda järjekindlalt kogeda. Seda kinnitab asjaolu, et neile koosolekuile tuli enamasti alati ka maleva liikmeid, kes ei kuulunud pealike hulka.

Maleva esimese, valitud vabatahtlikust pealikuna, toimis maleva asutamisest 1990.a. kuni 1992.a. 7.aprillini Ants August Nurk (1937). 21.02.1994 omistati talle nooremleitnandi auaste ning teinud läbi suurepärase ohvitserikarjääri, läks 2002.a. erru, olles ainus malevapealik Eestis, kes alustas teenistust Kaitseliidus malevapealikuna ja sellena majori auastmes 12 aastat hiljem ka lõpetas. Tasakaalukas, arukas ja talupoeglikku oidu omav major Nurk suutis keerulistes oludes luua ja üles ehitada maleva, maakonnas politsei kõrval ainsa distsiplineeritud relvajõu, ja rakendada selle kohe algusest sisejulgeoleku kindlustamisele. Tänu major Nurga isikuomadustele, ei tekkinud maakonnas konflikte ei politsei ega omavalitsustega. Vastupidi, ta kujunes isikuks, keda respekteeriti tingimusteta nii kohalikus riigisüsteemis, maakonna ettevõtluses kui kolmandas sektoris, malevaperest rääkimata. Lisaks valiti ta 1993-1999 KL Keskjuhatusse ja täitis 1998-2000 põhitöö kõrvalt KL peainspektori ülesandeid. Tema eestvõttel hakati juba 1992.a. arendama Utsali Vene sõjaväelinnakust maleva õppekeskuseks ja moodustati tegevteenistuse ohvitseridest ja allohvitseridest vabatahtlik instruktorite rühm malevas ajakohase väljaõppe kindlustamiseks. Ka nõukogudeaegne tsiviilkaitse laokompleks Jõgeval Aia t. 38, mis nüüdseks KJ Logistikakeskuse valduses, saadi Kaitseliidu käsutusse tema initsiatiivil. Seejärel töötas A. Nurk maleva valverühma ülemana kuni juulini 2010.

1.08.2002 määrati KL Jõgeva Maleva pealiku ülesandeisse nooremleitnant Janno Rosenberg. Tema astus Kaitseliitu 1994.a. aprillis, kuuludes Voore rühma. Rosenbergiga on KL Jõgeva Malev saanud endale väärilise pealiku. Juba samal suvel asus uus pealik lahendama malevale kaasaegse õppekeskuse asutamise ülesannet. Selleks ajaks oli selge, et Kaitseliidu ülemalt, kaitsejõudude juhatajalt ega kaitseministeeriumilt selleks toetust ei tule, kuna kõik varasemad seesugused lubadused neilt olid ikka ja jälle tagajärjeta jäänud. Koostööpartnerite ja nendega ühishuvide leidmine oli malevapealiku suure veenmisjõu musternäide. Kirna õppekeskuse peahoone sai valmis 2007.a. Nüüd on Kirna puhke- ja õppekeskuseks nii malevaperele, looduskaitsjaile kui loodushuvilistele. Selles suunas jätkuvalt ka liigutakse. Taoline õppekeskus oli toona Kaitseliidus esimene ja major Rosenbergi seesugusele teenele nii Jõgeva maleva kui Kaitseliidu militaarsuutlikkuse arendamisel väärilist kõrvale panna polnud.

4.juunil 2012 kinnitati Jõgeva maleva pealikuks major Mati Kuusvere, senine maleva staabi ülem, kes J. Rosenbergi lahkumise järel staabiülema ameti kõrvalt ka malevapealiku kohustusi täitis. M. Kuusvere on põline jõgevlane, Kaitseliidu liige 2002. aastast. Ta on viibinud välismissioonidel Kosovos, Liibanonis ja Israelis.

RAHA. OMAVAHENDID.
Kui 1992.a. malevapealik, raamatupidaja ja instruktorid palgale võeti, ei tähendanud see veel ka kantselei ja majapidamiskulude katteks raha saamist. Lubati, et kui palgast raha üle jääb, võib seda sellisteks vajadusteks kulutada, aga selle lubadusega polnud midagi peale hakata. Raha oli lihtsalt vähe. Tuli otsida teid omavahendite teenimiseks.

Juba 1993.a. tekkisid raskused Kõnnu ja Utsali sõjaväelinnakute valvele palkade maksmisega. Maleval oli karm käsk objekte valvata, aga valvele palgaraha eraldamine reguleerimata, vähemalt kindlalt toimivana korraldamata jäetud. Valvet lõpetada ka ei lubatud. 1995.a. ei antud enam malevale raha valvega seotud majanduskulude – elekter, telefon, autokütus jne. eest tasumiseks. Rahamure leevendamiseks lubati, vist 1994.a., maha müüa Kõnnust kaks radarite metalltorni. Esialgu see valve palgamure leevendas, aga 1.jaan-st 1996 lubati lõpuks Kõnnus valve maha võtta. Utsali valvamist jätkati muul teel leitud võimalustega.

1992.a. kevadel vedasid Vene sõjaväelased Utsali polügoonilt välja tohutul hulgal alumiiniumi. Jõgeva jaamas ei jätkunud laadimiseks vaguneid ja lennukite või soomukite rusud vedelesid transporti oodates mõnikord päevi jaama laadimisalal. Ants Nurk mäletas, et paljud käisid temalt küsimas: miks Eesti riigi vara nõnda maha laristada lastakse? Aga küllap polnud maakonnas organit, kes seda tegema pidanuks või polnud kellegi huvid äraveo takistamisega kooskõlas. Kui Utsali linnak valve alla võeti, oli enamus metalli polügoonilt maha parseldatud. Siis korjati kokku seegi, mis veel leida oli ja müüdi 1 kroon kilogramm Tartu EMEX´isse. Seegi raha läks valve palkadeks.

Väiksemaid summasid teenis malev mitmel viisil. Nii telliti mitmel puhul malevalt mõne objekti juhuvalvet, näiteks Põltsamaa turu ehitusplatsi valve eest maksti 1993.a. mais 1260 kr. Suveti osutati turvavalvet rahvusvahelisele motomatkajate kokkutulekule Jõgevatreff. Ega sealtki teenitud palju, aga kitsastes oludes oli iga kroon kallis. Või näiteks otsustas juhatus 1995 okt-s müüki panna 40 paari Rootsi suuski ja 50 mundrit. Veel 1998.a. otsustati Jõgeva malevkonnas koguda oma malevlastelt 5 krooni liikmemaksu aastas.

Vastutulelikud maleva muredele olid maavanemad Meelis Paavel ja Margus Oro. 1997.a. KL
Päevade läbiviimist Utsalis toetas maavalitsus 15000 krooniga. Tõrjuv oli murest arusaamisel nende eelkäija. Eriti oli raha vaja kaitseliitlaste vormi riietamiseks. Umbes 50 meest soetas endale laigulise mundri oma raha eest, aga seda oli kaduvvähe. Saadeti kümneid kirju omavalitsustele palvega toetada nende piirkonna kaitseliitlastele vormi ostmist. Oli palju, kes toetasid, samapalju oli äraütlemisi. Ega selle üle imestada saanud, sest kus seda raha ikka ülemäära oli. Aga siiski. 1993.a. veebruari lõpul telliti AS-lt Park 150 komplekti välivormi. Laiguline kangas selleks osteti Narvast. Enamus selleks kulunud rahast laekuski omavalitsustelt, mis oli väga oluline toetus. Kõrvalmärkusena siinkohal seda, et pärastpoole sai malev kaitseväelt kasutatud mundreid ja 1995 jagati Saksa DV lennuväevorme. Viimased olid rohkem väheldast kasvu ja kõhnadele sobivad, mistõttu tuli neid enamuses anda noorkotkastele, aga võtjate seas oli ka naisi.

Kasutada tuli ka naturaalmajanduslikke võimalusi. Kauplustesse sissemurdmiste vältimiseks tellis Jõgeva MÜ malevalt maakaupluste valvet. Raha selle eest ei antud, aga saadi mööblit, ja mis eriti hinnaline, ühisuselt saadi esimene välikatel. Palju tehti ära talgute korras, just Utsali sõjaväelinnaku korrastamisel õppekeskuseks. Paluti iga maleva liiget osaleda ühistööl kaks päeva. Talgud kestsid pea terve 1997.a., eriti seal korraldatud KL Päevade eel, aga isegi veel detsembris. Kaitseliitlased elektrikud seadsid korda elektrivarustuse linnakuhoonetes.

Kindlaloomuline ja arvestatav omavahendite teenimise võimalus saadi, kui 7.03.1995 sõlmiti valveleping Painkülla asutatud kartulikrõpse tootva PepsiCo Eesti As-ga. Alul oli valve töövälisel ajal, sügisest aga juba ööpäevaringne. Kui 1999.a. firma oma tegevuse seal lõpetas, asutas samasse oma tootmise AS Werol Tehased. Nemadki tellisid ööpäevase valve malevalt. Kahjuks tuli valveteenuse osutamine seoses uue turvaseaduse jõustumisega lõpetada.

ÜLEMINEK TEGEVUSPÕHISELE JUHTIMISELE.
1998-1999 võttis maleva tegevus lähtuvalt saadud suunistest sõjaaja maakaitsetegevuse intensiivistamise ja võimekuse tagamise põhisuuna, viies Jõgeva Maleva uute otsingute ja katsetuste teele. Seoses arengurõhu üleminekuga sõjalise võimekuse eelisedendamisele, kallutas see suund enda kasuks nii maleva finantseerimise kui instruktor-koosseisu senisest suurema rakendatuse. Aastate vältel oli kahjuks kujunenud nii, et malevkondi tuli määrata pealiku kohusetäitjaina juhtima nende üksuste instruktorid. Nõnda loodeti parandada malevkondade juhtimist ja tegusust, aga selle kõrval hakkas ilmnema tendents, et vabatahtlikest juhatused ja pealikkond, lootes kutselistele ohvitseridele, hakkas minetama oma algusaastate initsiatiivi Kaitseliidu kui organisatsiooni seltsipõhises edendamises. Sellise eemaldumise üks põhjus peitus muidugi vabatahtlike pealike endi poolt juhtimisele tehtud kuludes (telefon, kommunikatsioonitarbelised autosõidud jne.), aga teisalt ka juhtitegevusele kuluva ajaressursi puudumises. Toona oli Jõgeva maakond riigis kas väikseima või peaaegu väikseima palgaga ning ühtlasi suure tööpuudusega paikkond. Just töö ja oma eluolu pingelised vajadused viisid tegusad pealikud intensiivsest kaitseliidutööst eemalduma.
Eeltoodu ja seltsitegevuse praktiline mitterahastamine lõid kahetsusväärse soodumuse maleva organisatsioonipõhise arengupuuduse süvenemisele ja kohati täielikule katkemisele.

2.01.2004 kinnitas malevapealik uue maleva struktuurikirjelduse, millega kehtestati 14 teadustamise piirkonda. Struktuurikirjeldus sätestas, et teadustamispiirkonnad moodustatakse samadel põhimõtetel, mis on KL kodukorras rühmadel ja need ei võinud olla väiksemad kui 8-mehelised Tegelikult kujunesid piirkonnad operatiivinformatsiooni edastamise kanaliks ja operatiivseks elemendiks. Nii oli maleva juhtimine viidud lõplikult üle tegevuspõhisele põhimõttele, organisatsioonipõhised territoriaalsed rühmad lagunesid ja osa kaitseliitlasi jäi selle tagajärjel maleva tegevushaardest sootuks kõrvale. 2007.a. lõpuni toimisid sõjaaja üksustena malevas võitlusgrupp (2004), lahingkompanii ja formeerimisüksused staabiga. Nüüd on maleva rakendusvõimekus üles ehitatud muudetud alustel.

Ülevaade Jõgeva maleva liikmeskonna dünaamilis-statistilise võimekusest. Malevas oli 2007.a. lõpu seisuga 497 kaitseliitlast (256 Jõgeva malevkonnas, 130 Põltsamaa üksikkompaniis, 86 Torma üksikkompaniis), 81 naiskodukaitsjat, 273 noorkotkast ja 287 kodutütart. Maakonna elanikkond moodustas 2005.a. riigi rahvaarvust 2,8%. Kogu Eesti Kaitseliit moodustas siis riigi rahvaarvust 1,37%, KL Jõgeva Malev kogu oma liikmeskonnaga maakonna elanikest aga 3,14%. Võiks justkui väita, et jõgevamaalased olid ja on 2,29 korda kaitseliiduaktiivsemad kui riigi elanikkond keskmiselt. Jõgevamaa kaitseliitlaste, naiskodukaitsjate, noorkotkaste ja kodutütarde osakaal riigi kaitseliiduperest moodustas 6,4%. Viimased aastad on maleva kaitseliitlaste arv püsinud 485-500 vahel.

Kogu Kaitseliidust (koos eriorganisatsioonidega 18357) moodustas Jõgeva Malev (koos eriorganisatsioonidega 1138) 6,2%, sealhulgas kaitseliitlased 4,9%, naiskodukaitse 7,2%, noorkotkad 7,5% ja kodutütred 8%. Selline osakaal on Jõgeva Maleva perel olnud praktiliselt kõigil 2007. Astale järgnenud 5-6 aastal.

Praegu on malevas 602 kaitseliitlast.


MALEVA VÄLJAANDED
1994.a. detsembris anti välja Maleva Teataja nr. 1. Lehe formaat oli valitud aga väga mahukas, mis raskendas kogemusteta inimestel selle toimetamist. Lisaks oli lehe väljaandmine sellises mahus kulukas ning kahjuks jäigi too number esimeseks ja viimaseks.

1999.a. detsembris üllitas malev juhatuse liikme Ülo Pärna koostatud materjalikogumiku Vabadussõja Jõgevamaa sündmuste lugemik. Raamatu 360 leheküljele on koondatud omaaegsed mälestused ja ülevaateartiklid Vabadussõja siinseist lahinguist ja kodumaakonna toonaste kaitseliitlaste osalemisest neis, samuti andmed maakonnast pärit Vabadusristi kavaleridest, langenute mälestussammastest, nende püstitamisest ja taastamisest jne. 2001.a. ilmus maleva väljaandel sama autori, kellest sai samal aastal maleva propagandapealik, 360 leheküljeline Jõgevamaa Kaitseliidu raamat. Rohkete värvipiltidega heas trükis raamat annab ülevaate maakonna Kaitseliidu osalemisest Vabadussõjas, arengust ennesõja ajal ning taastamisest 1990.a. ja edasisest arengust. Maleva 15.aastapäevaks anti välja aastapäevaalbum Jõgeva Malev (206 lk., 243 värvipilti, 36 must-valget). 2010.a. üllitas malev oma 20-aastapäeva puhul taas arvukate piltidega ülevaatealbumi.

2001.a. hakati välja andma maleva infolehte Kindel Tahe. Värvitrükis leht ilmub 5-6 korda aastas maakonnalehe Vooremaa ühe- või kaheleheküljelise lisalehena, viimastel aastatel ka Vali Uudiste leheküljena. Lehes teavitatakse maleva liikmeile infot maleva elust, autasustamistest, Kaitseliitu puutuvaist ajaloosündmustest jne. Ühtlasi teeb malev end seeläbi maakonna rahvale võimalikult nähtavaks, näidates kaitseliidutegevuse mitmekülgsust, ja just kodumaleva võimekust, suutlikkust ja huvitavust. Kindel Tahe jõuab keskmiselt kolme maakonna peresse viiest.

MALEVAELU MUID TAHKE
1992.a. viidi sisse palgaline malevapealiku abi ametikoht, kelleks 1.augustil kinnitati lipnik Aksel Kalvet. 1993.märtsist sama aasta lõpuni töötas sellel ametikohal nooremleitnant Lembit Kerve. Seejärel palgaline ametikoht kaotati. Leitnant (1998 kapten) Kerve jätkas malevas teenistust staabiülema I abina kuni edutati 1999.a. KL Viru Maleva pealikuks. Alles 1999.a. 25.märtsil kinnitati vabatahtlikuna malevapealiku abiks maavanem Meelis Paavel. Ta oli selles ametis, kuigi mitte kogu aja maavanemana, aastail 1999 – 2011. Alates 1998.a. märtsist kuulus Meelis Paavel kaks valitavat perioodi Kaitseliidu Vanematekokku. 2011.a. märtsis kinnitati malevapealiku abi ametikohale maavanem Viktor Svjatõšev.

Aprillis 1993 kuni septembrini 1999 oli maleva staabiülemaks (1994 nooremleitnant) Ülo Raudmäe. Kapten Ü. Raudmäe lahkus malevast õppimaasumisega Balti Kaitsekolledžis ja staabiülema kohusetäitjaks määrati nooremleitnant Ahto Alas. Juunis 2003 kinnitati staabiülema ülesandeisse senine staabiülema I abi leitnant Riivo Piirson. Detsembrist 2009 oli maleva staabi ülemaks kapten Mati Kuusvere. Viimase asumise järel maleva pealiku ametisse, on staabiülema kohustes kapten Kalle kalme.

Instruktoreina on malevas töötanud lipnik A. Kalvet 1992, Raivo Saar 1992-1994, Ilmar Liiv 1993, leitnant L. Kuldmaa 1993-2001, lipnik M. Meedla 1994-1996, nooremleitnant A. Alas 1994-1999, nooremleitnant V. Suur 1994-1995 ja 1997-2004, lipnik Martin Meos 1999-2003, kapten Mati Kuusvere 2002, leitnant Hardi Perk 2003-2007, nooremleitnant R. Piirson 1996-1999. Praegu töötab instruktorina nooremleitnant Risto Siil ning nooreminstruktoritena vanemveeblid Meelis Mitt ja Kaido Õim.

Staabi personal on olnud igati töökohatruu. 1997. a-st on staabis töötanud Marika Kallemaa, 1999. a-st Merle Plovits ja äsja tagalaülema kohalt lahkunud leitnant Aldin Köök oli samuti staabis ametis a-st 1999..

Maleval on traditsiooniks Iseseisvuspäeval ja Võidupühal lillekorvide viimine Vabadussõja Kõnnu ja Aidu lahingupaikade ning sõjas langenute mälestusmärkide juurde. Esmakordselt tehti seda 1993.a. 24.veebruaril. Austamisobjekte on 22, sealhulgas mälestusmärgid kindral A. Tõnissoni kodutalu õuel, kindralitele A. Kurvitsale ja J. Orasmaale ning kolonel K. Partsile Tabiveres, tundmatu sõduri hauasammas kaitseliitlase A. Jõesaare kalmul Mustvee kalmistul, mälestustahvel J. Kuperjanovile Puurmani lossis, kapten Karl Tiimani haud Siimustis jne.

Maleval ka oma vaimulik. 3.01.2006.a. kinnitati sellele kohale EELK Laiuse koguduse õpetaja, kaplanina kaitseväes teeninud n-ltn Raino Kubjas. 30.aprillist 2010 on maleva uueks kaplaniks lipnik Jaan Nuga, Palamuse koguduse õpetaja.

Sügavalt puhkpillimuusika huvilisena suutis Raino Kubjas 2006.a. kevadest sügiseni koguda ja esinemisvalmiks vormida kahasse Torma vallaga maleva puhkpilliorkestri. Alalisi mängimas käijaid on 25 ümber, aga harjutustel on olnud ka kuni 30 orkestrihuvi ilmutanut. Koosseisu kuulub ja on kuulunud mehi-naisi alles muusikakoolis õppijast kuni näiteks aastakümneid Torma puhkpilliorkestrit dirigeerinud Alfred Õunapuuni. Orkestrivanemaks on Peeter Keiv ja dirigendiks 2013.a. sügisest Kristi Talistu.

Suurimate seltskondlike üritustena korraldatakse üle aasta, vaheldumisi Kaitseliidu suvepäevadega, Jõgeva maleva suvepäevi. Samasuguseid peredega koosveedetud nädalavahetusi on korraldanud maleva võitlusgrupp, Torma ja Põltsamaa üksikkompaniid. Igal aastal tähistatakse pidulikult ülemalevalise peoõhtuna koos abikaasade ja kutsutud külalistega KL aastapäeva.

Võidupüha pidulikud rivistused toimusid esialgu maakonnakeskuses Jõgeval. Aastast 2001 hakati neid korraldama maakonna eri linnades, esimesena Mustvees, 2002.a. Põltsamaal, siis taas Jõgeval. 2006.a. võidupäevarivistus peeti aga hoopis Torma vallas Kõnnus, sealse Vabadussõja lahingupaiga mälestussamba juures. Esmakordselt ilmestas üritust juba maleva enda puhkpilliorkester, ametliku nimega KL Jõgeva Maleva ja Torma valla ühendorkester. Orkestrandid kandsid esimestel aastatel KL välivormi. Nüüdseks on enamik orkestri liikmeid riietatud juba tavavormi.

2007.a. rivistus toimus samuti Vabadussõja lahingupaigal – Aidu murdelahingu võitlusväljal, paigas, kus 1918.a. jõulu kolmanda püha ning 1919.a. 2. ja 4.jaanuari lahingutes kaotas punavägi võime edasi riigi sisemaale kulgeda ning loovutas lahinguta taganedes Jõgeva, Laiuse, Kaarepere, Palamuse, Torma ja Mustvee.

Omalaadne oli 2002.a. Torma malevkonda Võtikvere jao loomine. Oli veebruar, kui maleva propagandapealik tegi ajateenistuses piirivalves kompanii veltveebliks olnud Torma valla konstaablile Andrus Väits`ale ettepaneku värvata Võtikverest nooremaid mehi abipolitseinikuks ja ühtlasi kaitseliitlasteks. Konstaablile mõte meeldis. Nädala möödudes kutsus ta kapten Nurga väljavalitud meestega kohtuma. Samal kohtumisel andsid 9 meest avalduse Kaitseliitu astuda ja veel nädal hiljem läksid kõik baasväljaõppe kursusele. Kolme kuuga värvati ja õpetati esmavajalikult välja uus jagu, kelle pealikuks määrati konstaabel ise. Andrus Väits oli mitu aastat Torma üksikkompanii pealik ja pooled tema toona värvatud mehed ka aktiivsed abipolitseinikud.

„Pronksöö” sündmused Tallinnas ja Ida-Virumaal panid tõsisemalt proovile ka Jõgeva Maleva sisejulgeolekualase rakendumisvõimekuse. 27.aprilli õhtuks suunati rühm mehi Ida-Virumaale, pooled Jõhvi, teised Kohtla-Järvele. Minna soovijaid oli kaugelt rohkem, kui saata sai. Keskmiselt 180 meest olid väljakutsevalmiduses. Abipolitseinikuks saama registreeris end 110 maleva liiget. Juba 5.mail korraldatud lühikursusel sai 36 kaitseliitlast esmase abipolitseiniku väljaõppe. 7.-10.maini oli nõutud arv mehi alalises valmiduses, 9.mail kutsuti jõgevalasi korravalvesse Sillamäel, Narvas ja Jõhvis.

Paar näidet kaitseliitlaste kohusetundest nende sündmuste ajal. Kapral Janek Vakepea oli ehitustööl Norras. Saanud uudistest teada 26.aprilli õhtu märatsemistest Tallinnas, küsis ta jalamaid töölt vabaks ja sõitis Oslost esimese lennukiga Eestisse. Sõiduks kulutas ta ära tööandja igakuise soodustuse – firma kulul kord kuus Norrast koju ja tagasi tasuta lennupileti.
Kuulnud halba uudist, helistas Iirimaal töötav nooremseersant Jüri Mäits kohe koduüksuse juhile, et lendab viivitamatult esimese ettejuhtuva reisiga kodumaale, teatatagu vaid, kunas ta peab kohal olema. On tähelepanuväärne, et mõlema tööandjad kiitsid nende otsused ka kohe heaks.

Lisaks eelpool mainitud Meelis Paavel`ile ja Ants Nurgale on mitmed maleva teisedki liikmed olnud valitud Kaitseliidu juhtinstitutsioonidesse. Endine Torma rühmapealiku abi ja vallavanem ning Riigikogu liige 2003-2007 Mati Kepp valiti 2005.a. KL Keskjuhatuse liikmeks, malevapealik Janno Rosenberg 2006.a. KL Kinnisvara Sihtasutuse nõukogu liikmeks ning major Ants Nurk 2007.a. KL Keskrevisjonikomisjoni liikmeks. Riigikogu ja Jõgeva maleva liige Villu Reiljan valiti mais 2004 taasiseseisvunud Eesti Noorte Kotkaste Vanematekogu esimeseks esimeheks.

Maleval on 28.04.1994.a. asutatud Teenetemärk ja 2000.a. asutatud Teeneteplaat. 16. aprillil 2009 kinnitas maleva juhatus maleva rinnamärgi (kujundas Priit Herodes) statuudi ja rinnamärk on 2009. aastast ka kasutusel. Rinnamärgi juurde saab kanda lisatahvlit arvudega 10, 15 või 20, mis tähistavad märgi kandja staaži kaitseliitlasena.

Auliikmeid on KL Jõgeva Maleva varem olnud kaheksa. Kahetsusväärsel kombel pole kõigi kohta täielikku dokumentatsiooni säilinud. 27.10.1995.a-st on malevapealiku käskkiri Erich Martini (1916-1996) auliikmeks võtmisest (liikmepilet 000101). Liikmepilet 000102 kuulus viimasele elusolnud Vabadusristi (II/3) kavalerile Karl Jaanusele (9.09.1899 – 6.10.2000). Auliikme pilet 000105 oli välja antud ltn Aleksander Päärt`ile. Auliige oli ka Kursi maleva kaitseliitlane Eduard Lepik (1912-2004). 23.02.1999 esindajatekogul valiti auliikmeiks maleva arst lipnik Endel Päll (1921), lpn Karli Kukk (1921) ja n-ltn Endel Bergmann (1924). 16.04.2003 anti auliikme nimetus noorem-allohvitser Karl Lomp`ile (1915-2004). 2011.a. omistati maleva auliikme aunimetus major Ants Nurgale.


NAISKODUKAITSE.
28.10.1992 kogunes instruktorite A. Kalveti, L. Kerve ja R. Saare eestvedamisel Vaimastveres üheksa naist koosolekule arutamaks Naiskodukaitse (NKK) taasasutamist. Asi otsustatud, kirjutati sealsamas valmis ja anti kätte liikmepiletid. Ringkonna esinaiseks valiti Aive Soolepp. 1993.a. hilissuvel osaleti juba Sangla raketibaasis toimunud KL suurel väliõppusel ja oktoobris Aegviidu kaitseliidu päevadel ja väliõppusel. Staabi raamatupidaja Aime Amor astus naiskaitseliitlaseks 10.05.1992, Naiskodukaitse asutamisel läks üle sinna ja on nõnda ringkonnas esimene taastatud NKK liige.

Puurmanis jõuti NKK uuestiloomiseni 29.10.1993, jaoskond asutati 1996. Põltsamaa malevkonna juures loodi esimene Naiskodukaitse üksus Kamaris, mille etteotsa sai Kamari noorkotkaste ja kodutütarde juht Küllike Mikk (abielunimi Saar). Kui 1996.a. dets-s moodustati NKK Põltsamaa jaoskond, valiti K. Mikk jaoskonna esinaiseks. 20.11.1999 liitusid Pajusi (asut. 1996) ja Põltsamaa jaoskonnad uueks NKK Põltsamaa jaoskonnaks, esinaiseks valiti Küllike Saar (Mikk). 2000.a. liideti Põltsamaa jaoskonnaga ka senine 1996.a. loodud Lustivere jaoskond. Nov-s 2003 valiti Põltsamaa jsk. esinaiseks Riina Kiritšenko. 31.01.2004 liitusid juba Kursi ja Põltsamaa jaoskonnad. Taaskord laienenud Põltsamaa jaoskonna esinaiseks sai nüüd kolmeks aastaks Dea Laugmaa. Jõgeva jaoskond moodustati 8.01.1997, esinaiseks sai Aive Soolepp. Järgnevalt on seda ametit pidanud Rita Roost (1998), Aive Soolepp, Merle Plovits (2001 – 2003), Aneth Jõeäär (2003-2004), Angela Timusk (2005) ja Annika Hiienurm (valiti 23.01.2006), kes aga lahkus 2007.a. Inglismaale ning ülesanded jäid aseesinaisele Inge Kiisler`ile.

Enim on maakonna Naiskodukaitse arendanud oma militaarse võimekuse tegevussuunda. Aja jooksul on ringkonna liikmeskond küll loodetust vähem suurenenud, aga kindlalt noorenenud. Järgnevalt mõned näited maleva naispere edukusest:
- I koht 1994.a. Kaitseliidu Päevadelt Välustes;
- I koht NKK 1997.a. talvelaagris Käsmus;
- I koht Kaitseliidu Päevadel Utsalis;
- I koht NKK 1999.a. laskevõistlustel Elvas jne.
Mitmed naised on läbinud KL sõduri baaskursuse ja töötavad maleva valverühmas või kaadriväelasena õhuseires. Aastate lõikes on läbi viidud erinev arv üritusi, 2003.a. osaleti näiteks 88-ürituses, 2004.a. kavandati osaleda 71 üritusel.

2002.a. det-s oli ringkonnas 57 tegevliiget, 2 auliiget ja 2 liikmekandidaati. 2004.a lõpuks oli tegevliikmeid 67, auliikmeid 2 ja liikmekandidaate 7. 2008.a. jaanuariks oli Jõgeva Naiskodukaitse ringkond kasvanud 81 liikmeni, 2013. aastal sügisel juba 125 (sealhulgas kolm auliiget) liikmeni. 2011 aastal valiti NKK ringkonna auliikmeks Torma vallast Võtikverest pärit ajakirjanik ja filmirežissöör Imbi Paju.

Ringkonda on järgemööda juhtinud Aive Soolepp, Imbi Targama, Tiina Suur, Riina Truija, Angela Timusk ja Ülle Liit, uue perekonnanimega Vohla. 1.03.2008 esinaine vahetus ja ringkonna etteotsa valiti Jõgeva NKK kahtlemata autoriteetseim ja teenekaim liige Aive Soolepp. Saanud 1992.a. ringkonna etteotsa, oskas ta eeskuju omamata ja kusagilt sisuselgeid juhiseid saamata organisatsiooni üles ehitada ja tegevusse rakendada. Tema oskuslik toimekus pälvis üsna pea Naiskodukaitse esinaise D. Mattiisen`i tähelepanu ja 1995.a. märtsis määrati ta NKK lõuna piirkonna instruktoriks. Hiljem on ta toiminud NKK Jõgeva jaoskonna esinaisena, esindanud malevat laskevõistlustel ja võtnud aktiivselt osa NKK igapäevatööst. 1993.a. omistati talle nooremseersandi auaste. Valiti üksmeelselt 2007.a. KL Jõgeva Maleva tuletoojaks ja ühtlasi autasustati teda samal aastal Liiliaristi 3. klassi teenetemärgiga. 2008.a ringkonnakogul valiti Aive Soolepp taas NKK Jõgeva ringkonna esinaiseks. 2010. Aastal valiti ringkonna esinaise kohale Maris Mäeotsa.

NKK Jõgeva ringkonna instruktoritena on töötanud Ede Pähn (mai 2008 – dets. 2009) ja a-st 2009 on sellel ametikohal Mariana Maasik. Ajutiselt oli instruktor 2011 – 2013 Heili Saage.

Ringkonna lipp õnnistati Jõhvis Mihkli koguduse kirikus pühapäeval, 19.augustil 2007 koos teiste NKK Kirde piirkonna ringkonnalippudega.


NOORKOTKAD JA KODUTÜTRED.
Noorte Kotkaste (NK) ja Kodutütarde (KT) organisatsioonide taastamise korraldamiseni jõuti malevas Kaitseliidu uuestiasutamisest pea kolm aastat hiljem. Malevapealik Ants Nurga 20.01.1993.a. käskkirjaga määrati Noorte Kotkaste Jõgeva maleva vanemaks reserv-nooremleitnant Endel Bergmann (1924). 1995.a. juulis omistati talle kotkajuhi järk ja kinnitati noortemagistriks. Enam kui aasta juhtis ta ka Kodutütarde organiseerumist.

Esimene noorkotkaste rühma asutamise koosolek peeti Vaimastvere Põhikoolis 18.aprillil 1993. Napisõnaline protokoll jutustab, et asutati 7-liikmeline Noorte Kotkaste salk „Hirvekütid.” Initsiaatoriks oli ja poisse juhendama hakkas kooli direktori asetäitja majandusalal Rein Valdmaa. Edasi moodustati NK ja KT salku juba ridamisi. Järgmine laste koosolek peeti Kamari Algkoolis Põltsamaa vallas. Poistest moodustati salgad „Ilves” ja „Karu”, tüdrukutest „Nobedad kodutütred.” Eestvedajaiks olid koolijuhataja Johannes Mangus ning kohalikud kaitseliitlased Mart Vihman ja Johan Suursaar, Küllike Mikk. 22.aprillil pandi Palamuse Keskkoolis alus „Suitsupääsukese” ja „Lõvikäpa” poistesalkadele ning „Pääsusilma” tüdrukutesalgale, 27.04.1993 Kaarepere Põhikoolis „Männi” ja „Kotka” noorkotkasalkadele. 22.04.1995 anti Puurmani Keskkooli NK rühmale Julius Kuperjanovi nimi.

On paslik märkida, et juba sama 1993. aasta 19.juunil piduliku tõotuse andmise tseremoonial olid Kamari poisid ja tüdrukud ühtlases vormiriietuses. Pidulikul rivistusel anti tüdrukutele sinine barett kollase tutiga ja seoti kaela kollane kaelarätt. Poiste kaelarätid olid sinised ja neilegi anti sinised baretid, aga helesinise mütsitutiga. Igale lapsele kingiti lilled ja neid pildistati. Kohal oli ka malevapealik Ants Nurk. Kamari rühm kaunistas oma osavõtuga ka Põltsamaal 1993.a. Võidupüha pidulikku rivistust.

1993.a. juunis oli maakonnas juba 130 noorkotkast ja 101 kodutütart ning kui juulis käidi Võrtsjärve ääres lõunaregiooni laagris, oli E. Bergmanni sõnul 51-liikmeline Jõgeva esindus laagri arvukaim. Eriti edukad oldi laskmises. Sama aasta nov-s oli noorkotkaid juba 160 ja kodutütreid 151. Esimesed laagrid korraldati 1994.a. juulis, üks Kuremaa Tammemetsas ja teine Adaveres. Järgmisel aastal korraldati juba 4 suuremat laagrit, suve üldlaagris Rannal oli kohal 300 poissi-tüdrukut, lisaks 40 juhendajat ja staabiliiget. Esimene üldine talvelaager toimus 3.- 4.02.1996.a. Palal. Nüüd korraldatakse juba aastaid nii talve-, kevad-, suve- kui sügislaagreid.

2000.a. Mini Ernal esines Jõgeva kahe poiste võistkonnaga. Meeskonnas, kes saavutas üldjärjestuses III koha, võistles ka tänane NK peavanem Silver Tamm, teine võistkond jäi viiendaks. Kohal oli kolmaski Jõgeva võistkond – kodutütred, võistluste ainsaina. 17-tunnise võistlemise järel eksiti maastikul ja oldi sunnitud katkestama, aga uhke on teada, et mitte väsimusest ja vaevatusest ning et viie katkestanud võistkonna hulgas olid Jõgeva tüdrukud viimased, kes võistluse pooleli jätsid. Üks neiudest oli siis vaid 13-aastane. 2006.a. kodutütarde vabariikliku luurevõistluse Ernake, mis peeti 1.-3. juunini Jõgevamaal, võitnud Jõgeva võistkond osales 24.-28.augustini Rootsi Kodukaitse noorte kompleksvõistlusel. Tüdrukute eriarvestuses tuldi teiseks, osalenud 60 võistkonna (poisid, mehed jne) kokkuvõttes isegi 28-ndaks.

1995.a. veebruaris oli maakonnas 15 rühma, 1996.a. 16, 1999.a. nov-s 20 rühma. 2001.a. aprillis oli malevas 336 noorkotkast ja 268 kodutütart ning mõlemad koguarvud moodustasid toona mõlemast üleriigilisest eriorganisatsioonist umbes 1/10. Arvukaimad olid Jõgeva noorteorganisatsioonid 2003.a. mais – 455 noorkotkast ja 382 kodutütart. 2013.a. on NK Jõgeva malevas 15 rühma 206 noorkotkaga ning Kodutütarde Jõgeva ringkonnas 11 rühma 120 kodutütrega.

2008.a. märtsis pühitses Kamari rühm oma 15-aastapäeva ja rühma asutaja Johannes Manguse 80-ndat juubelit. Rühm oli selleks ette valmistanud heatasemelise eeskava luulepõimiku, laulude ja pillimänguga, milles peategelased olid loomulikud tänased noorkotkad ja kodutütred. Pidu oli kohale toonud mitmeid neist, kes 1993.a. Kamari rühma esimesed olid. Peo ettevalmistamises osalesid lastega võrdselt ka nende vanemad. Ja nii on see alati varemgi olnud. Aga Kamarist sedagi, et see rühm pole vahele jätnud ainustki noortelaagrit ja raske on meenutada juhtumit, mil rühm polnud kolme parema hulgas. Ka 2008.a. palja maa talve Kaitseliidu meistrivõistlustel suusatamises esindasid Jõgevamaad Kamari poisid-tüdrukud koos Rakke rühma parematega. Eriti lumel polnud neist ju keegi olla saanud, ometi võideti võistkondlikult kodutütarde arvestuses II ja noorkotkaste hulgas III koht.

Noorte südikus on tihti hoomamatu. Näitena sobiks Torma KT ja NK rühma 2007.a. jõulupidu. Ise valmistati ette eeskava, külalisteks kutsuti lapsevanemad, toetajad ja sõbrad, ei unustatud ka malevastaabi instruktor-noortejuhte. Peoletulnud noored ja külalised liideti kohe ühiseks peopereks jõuluteemalise ühislauluga. Või näiteks seegi, et rühma kodutütar Jessica Padrik viibis 2007.a. juunis-juulis modellitöö lepinguga Jaapanis. Torma kahte rühma juhendavad Heli ja Peeter Keiv. Äsjase Iseseisvuspäeva puhul omistati kummalegi KL Jõgeva Maleva teenetemärk.

Endel Bergmann töötas maleva vanemana 1993-1998. Veebruaris 1998 valiti uueks malevavanemaks Margus Oro, kes pani ameti maha seoses maavanemaks saamisega. 8.12.1999 valiti maleva vanemaks Heiki Sildnik ja seejärel oli 2000 - 2003 uueks ja ühtlasi viimaseks NK maleva vanemaks Jõgeva tööstur Rein Mõts.

NK Jõgeva Maleva pealikena on toiminud Raimo Kuusik (1993-1994). 1995 määrati malevapealikuks instruktor Ahto Alas, 1997 ltn Lembit Kerve ja 1998 taas n-ltn Ahto Alas. 2001 kinnitati uueks pealikuks hr. Rein Valdmaa, 2005 Ivar Veelmaa. Viimane lahkus aga ametist oma töökoha vahetusel ja NK malev oli a-st 2007 pealikuta. 2010.a. valiti NK Jõgeva maleva pealikuks Mati Kärmas.

Kodutütarde Jõgeva ringkonnavanem seati ametisse alles 13.10 1994, kelleks sai Sirje Kurik. Tema lahkudes määrati okt-s 1995 ringkonnavanema abiks Ülle Targama, kes seejärel oli 1996-1997 ringkonnavanem. 1997 võttis vanema ülesanded üle Kairit Kurs ja 27.nov..2001 omakorda temalt Ebe Kattel. 2010. Aastal valiti uueks KT ringkonnavanemaks Leina Kreek.

Instruktor-noortejuhina on töötanud Raivo Ruus 1998-1999, Aare Jaemaa 1999-2005, Silver Tamm 2006-2007 ja a-st 2007 Kristian Vaarpuu ning Olga Jürma a-st 2000. Silver Tamm lahkus töölt seoses edutamisega Noorte Kotkaste peavanemaks. 2013.a. juunist on uueks kodutütarde töölõigu instruktoriks Kersti Kruus.

NK maleva lipp õnnistati avalikul tseremoonial 25.05.1997 Jõgeva kultuurimajas, kodutütarde lipp 2007.a. 24. märtsil Tallinnas Kaarli kirikus.